Minevädsen opitükün kaimiq lühkühe läbi kõik võro keele peethelüq. Kaimiq, kuis naid helüoppusõ perrä tetäs ja määntseq ommaq naidõ võrokeelidseq keeletiidüsliguq nimeq.

Seokõrd võtami ette õnnõ üte peethelü, midä või pitäq ütes tähtsämbäs ja esiqerälidsembäs võro keele helüs. Tuu peethelü om kakkõhelü.

Kuis kakkõhellü tetäs?

Kakkõhelü vai pikembähe ja täpsämbähe üteldäq kurgupeethelü om täüspeethelü (klusiil), midä tetäs õhu kinniqpidämisega kurgun. Tuu tähendäs, et kurgupeethelü om samasugunõ täüspeethelü nigu tõõsõki täüspeethelüq – k, p, t – a tedä õnnõgi tetä-äi huuli ega keelega, nigu tõisi, a hoobis kurguga. Kakkõhelü tegemises peetäs helü kõrras kurgun tävveste kinniq ja lastas sis vallalõ, nii et õhk vällä päses. Kakkõhelü keelenäüdüst kullõq siist, siist ja siist.

Kakkõhelüle kõgõ lähkümbäq helüq ommaq k ja h. Kiä olõ-õi harinuq võro keelen kõnõlõma, võigi väega kergehe kakkõhelü asõmõl vällä üteldäq hoobis k vai h vai sis kakkõhelü hoobis vällä ütlemäldä jättäq.

Kon kakkõhelü ette tulõ ja kuis tedä märgitäs?

Kakkõhelü om võro keele tähtsä tunnus ja tähendüse eräldäjä helü (foniim). Kakkõhellü lövvüs võro keelen väega pall'o, a pia alasi om taa õnnõ sõna lõpun. Kakkõhellü kirotõdas võro keelen tähega q vai mõnikõrd ka ülemädse komaga (välläjätmismärgiga) ', nt kalaq, majaq vai kala', maja'. Mõnõq välläandõq (nt Uma Leht) ei märgiq kakkõhellü sukugi, nii et sääl ommaq kalaq ja majaq kirän lihtsähe ku kala ja maja.

Kakkõhelü ku mitmusõ tunnus

Väega tähtsä tähendüse eräldäjä om kakkõhelü nimisõna mitmusõn, nt maaq, piniq (vrd ütsüs maa, pini). Ku kakkõhellü olõ-õi tan sukugi kirän märgit, sis ei saaki mõnõst lausõst peris täpsähe arvo. Näütüses oll' üten Uma Lehe numbrin seen sääne lausõq: Oppaja tekk' latsilõ selges tähtsämbä paiga: kõgõ korgõmba mäe, sügävämbä järve, jämmembä puu. Tan jääski lugõjal tiidmäldäq, kas oppaja tekk' selges õnnõ üte mäe, järve ja puu vai tulliq jutus mitmõq mäeq, järveq ja puuq.

Võro mitmusõ tunnus q vastas eesti mitmusõ tunnussõlõ d ja om tuuga vällänägemise poolõst küländ ütte muudu – õnnõ ütel om hand ülespoolõ ja tõõsõl allapoolõ: kalaq - kalad. Nal'aga poolõs või üteldäq, et eesti rahvas märk mitmust üttemuudu, õnnõgi põh'aeesti mitmusõ tunnussõl om hand põh'a poolõ ja lõunõeesti tunnussõl lõunõ poolõ:

Põh'aeesti mitmus – hand põh'a poolõ, lõunõeesti mitmus – hand lõunõ poolõ

Midä kakkõhelü võro keelen viil näütäs?

Päält nimisõna mitmusõ tulõ kakkõhellü ette ka tegosõna mitmusõn, nt teemiq, näetiq, saavaq, kirotasõq. A pia niisama tähtsä ammõt ku mitmusõ näütämine om kakkõhelül võro keelen ka käso näütämine. Ku tan olõ-õi kakkõhellü märgit, sis ei pruugiki arvo saiaq, kas ma esiq tii, kae, võta vai ma käse sinno, et tiiq, kaeq, võtaq.

Kakkõhelü om võro keelen tähtsä ka ku daq-tegonime tunnus, nt tetäq, ollaq. Tan ei saaq ilma kakkõhelüldäq arvo, kas ma umma tervüst paranda ja karasta (midä ma tii?) vai tulõ mul taad parandaq ja karastaq (midä tetäq?).

Kakkõhelü om kesksõnno (tennüq, kaenuq) ja tinkõlõja kõnnõviie lõpun (teesiq, kaesiq) ja nii ede- ku tagaeitüsen (ei olõq, olõ-õiq).

Niisama või kakkõhelü ollaq õigõ mitmõ nimisõnakäänüse lõpun: piirikäänüs (hummoguniq), ütenkäänüs (kadajagaq), ilmakäänüs (autoldaq), a ka ütsüse nimekäänüse lõpun säänest sorti sõnon nigu kastõq, lõunõq, oluq ja peris pall'odõn määrsõnon nigu siiäq, sinnäq, eeläq, ammuq, veidüq, manoq, alaq jpm.

Asõsõnno maq, saq, miiq, tiiq, nääq saa kakkõhelüga rõhutaq – näile tähtsüst manoq andaq. Näütüses või üteldäq ilma kakkõhelüldäq, et ma lää puuti (tan om tähtsä, et mindäs puuti), a ku tähtsä om tuu, kiä sinnäq lätt, sis rõhutõdas lausõn asõsõnna kakkõhelüga: maq lää puuti.

Päält taa kõgõ või võro keelen kakkõhelü iks viil muialgi ette tullaq. Kõik tunnusõq, lõpuq, sõnatüübiq ja ütsiksõnaq, kon kakkõhelü või ette tullaq, ommaq ärq tuuduq kakkõhelü ettetulõmisõ nimekirän, midä saat kaiaq siist.

Kas kõik kakkõhelüq tulõ kirjä pandaq ja vällä üteldäq?

Muidoki või kõik kakkõhelüq kirjä pandaq, a kõgõ tähtsämb om naid kirotaq sääntside kotussidõ pääle, kon või ilma kakkõhelüldä tähendüs segi minnäq. Nuuq tähtsäq kotusõq ummaq mitmus (nt maaq, kalaq, võtvaq, olliq), käsk (nt annaq, tulõq) ja daq-tegonimi (nt ollaq, kirotaq). A nigu iinpuul jo juttu oll', om ka sääntsit välläandit, kon panda-ai kirjä üttegi kakkõhellü.

 Ku võro kiilt kipõmbahe kõnõldas, sis sagõhõhe üteldä-äi kõiki kakkõhelle selgehe vällä. Ku järgmäne sõna nakkas peethelüga, sis või kakkõhelü tuuga kokko sullaq, nt suurõq kalaq või vällä üteldäq nigu suurõk-kalaq. Ku järgmäne sõna nakkas vabahelüga, sis võidas kakkõhelü hoobis vällä ütlemäldäq jäiäq. Nii või näütüses lausõt latsõq tahtvaq iks pall'o lauldaq vällä lukõq kas sammamuudu nigu om kirän vai niimuudu: latsõt-tahtva iks pall'o lauldaq.

Kõgõ kimmämbähe üteldäs kakkõhellü vällä noin sõnon, midä rõhutõdas vai miä ommaq lausõ vai fraasi lõpun (kirän inne punkti vai komma).

Kost võro keele kakkõhelü peri om ja ku vana tä om?

Kakkõhelü om võro keelen küländ vana helü, a umbõs tuhat aastakka tagasi oll' meil timä asõmal kas k, t vai h. Näütüses arvatas, et sõnaq tetäq, tulõq, kastõq, olõmiq ommaq kunagi väega ammuq kõlanuq niguq tetäk, tulõk, kastõk, olõmik. Nimisõna mitmusõ ja kesksõnno kakkõhelü arvatas inämbüisi tulnuq ollõv t-st, nigu tuu om parhilla soomõ keelen (talot, maat, saanut). Siski om ka arvat, et nimisõna mitmusõ q või ollaq tulnuq k-st, nigu om parhilla ungari keelen (halak 'kalaq'). Sääntseq sõnaq ku imeq ja hoonõq ommaq kunagi kimmähe olnuq imeh ja hoonõh. Setomaal ja mõnõlpuul Hummogu-Võromaal üteldäs naid viil parhillaki niimuudu.

Kas tõisin keelin kah om kakkõhellü?

Sammamuudu ku võro keelen tulõ kakkõhelü ette ka seto keelen, kon või tedä ollaq välläütlemisen esiki inämb ku võro keelen.

Päält võro ja seto keele om kakkõhellü ka pall'odõn tõisin maailma keelin, nt araabia ja malta keelen ja mitmin indiaani keelin. Kakkõhellü om ka soomõ keele välläütlemisen (nt anna olla [annaq olla]) ja inglüse, esiqeränis briti inglüse kõnnõkeelen (nt a little bit [ö liql biq]). S'aksa keele välläütlemisen või kakkõhellü kuuldaq sõna alostusõn vabahelü iin, nt einz [qaints].

q-tähega kirotõdas kakkõhellü päält võro ja seto keele ka malta keelen. Rahvusvaihõliidsin keeletiidüse üleskirotuisin (IPA, soomõ-ugri kiili transkriptsiuun jm) märgitäs kakkõhellü hariligult esiqerälidse märgiga, miä tulõtas miilde ilma punktilda küsümismärki (ʔ).