Kõnõlõmisõs piät inemine hellü tegemä. Tuujaos lask tä õhku läbi kurgun olõvidõ helüpailo. Helüpailaq nakkasõq õhust võnkma nigu pillikeeleq ja nii sünnüski helü. 

Helüoppus om keeletiidüse haro, miä uur helle ja helütegemist, midä kõnõlõmisõs vaia om.

Helüq jaetasõq kõgõpäält kattõ jakko – nuuq helüq, miä suust vabalt vällä päseseq, ommaq vabahelüq (vokaaliq) ja nuuq helüq, midä huuli, keele vai kurguga kinniq peetäs, ommaq peethelüq (konsonandiq). 

Kõgõpäält kaemi lähkümbähe vabahelle ja näide säädüisi, minkast kõgõ tähtsämb om vabahelükokkokõla säädüs.

Vabahelüq ja vabahelükokkokõla

Võro keele vabahelle siän om viis terävät: ä, ö, ü, e, i,

ja (üten korgõ õ-ga) viis kummõt vabahellü: a, o, u, õ (y)*.

*Korgõt õ-d om vaihõpääl märgit y-tähega, a et taa helü muuda-i kunagi sõna tähendüst, sis peetäs taad inämbüisi ütes õ variandis ja kirotõdas (2005. aastagast pääle) hariligu õ-tähega.

Vabahelükokkokõla perrä ommaq võro keele sõnaq kas
teräväq (edepoolidsõq), nt käümä, külä, niitü, mere, veljä, köödsän vai
kummõq (tagapoolidsõq), nt kala, kandu, jakku, mõtsa, palotama, kõnõlõma.

Vabahelükokkokõla pääsäädüs om tuu, et terävin sõnon saavaq hariligult ollaq õnnõ teräväq (edepoolidsõq) vabahelüq ja kumõhin sõnon õnnõ kummõq (tagapoolidsõq) vabahelüq ja i.  
 
Terävit vabahelle märkväq täpitäheq ja e, kumõhit ilma täpeldä täheq:

helüq              täheq             täpiq                      sõnaq
------------------------------------------------------------------------------------
teräväq           ä,ö,ü,e,i       täppega ja e           teräväq
terräv                   i               üte täpiga                teräväq ja kummõq
kummõq         a,o,u,õ,y      ilma täpeldä           kummõq

Nigu tabõlist nätäq, sünnüseq täpitäheq ja e õnnõ terävide (edepoolitsidõ) sõnno sisse (nt kärä, pesä, tülü) ja ilma täpeldä täheq õnnõ kumõhidõ (tagapoolitsidõ) sõnno sisse (nt maja, mõsu, kõllanõ). Üte täpiga täht i sünnüs nii terävide sõnno (nt imä, piimä, vile) ku ka kumõhidõ sõnno (nt olli, viina, killõ) sisse.

Võro keelen om egäl kummõl (ilma täpeldä) vabahelül uma terräv (täppega) paarilinõ:

Sammamuudu nigu võro vabahelel hindäl, ummaq näide perrä umaq paarilisõq ka inämbüsel võro keeleoppusliidsil lõpõl ja tunnussil:

Eränguq:

Võro vabahelükokkokõla om külh küländ tävveline, a siski ommaq mõnõq eränguq, ku vabahelükokkokõla ei tüütäq. Põhilidsõq vabahelükokkokõla eränguq ommaq lõpuq:
 
-ga(q) velega, imäga
-gu(q)/-ku(q) elägu, jätku; käänängu, tütrigu
-he ilosahe, madalahe
-o elo, nägo, käro

Kaeq vabahelükokkokõla säädüisi ja erängit ka järgmäidsi illustratsiuunõ päält, kon sinine värm märk edepoolitsit helle ja sõnno, kõllanõ tagapoolitsit ja rohilinõ vaihõpäälitsit ehk neutraalsit. 

Nigu miiq opiprogrammi edimädsen päätükün jo juttu oll', jaetasõq helüq kattõ põhilistõ jakko – miä suust vabalt vällä päseseq, ommaq vabahelüq (vokaaliq) ja midä huuli, keele vai kurguga kinniq peetäs, ommaq peethelüq (konsonandiq). Ku mineväl kõrral alostimi vabahellega, sis seokõrd nakkami pääle peethellega. Peethelle jaetas helü kinniqpidämise kotusõ ja viie perrä, a võro keelen lisas ka tuu perrä, kas nä ommaq kõvaq vai pehmeq (pehmehünüq):

                                        Helü kinniqpidämise kotus

Helü kinniq-            huul-                  hamba-            ede-                 taga-                 kurgu-
pidämise viis                                     tagodsõ-         suulae-            suulae-

                          kõva pehmeq  kõva pehmeq     pehmeq      pehmeq kõva   pehmeq kõva

täüs-                   p      p’                t        t’                                         k’         k                   q      
täüs-hõõrd-                                  ts      ts’
hõõrd-                v (f)  v’ (f’)         s       s’                    j                                                h’      h
nõna-                 m     m’              n       n’      
keeleveere-                                 l        l’
värrin-                                          r        r’

Nii või üteldäq, et võro keelen ommaq sääntseq peethelüq:

Täüspeethelüq (klusiiliq): p, p’, t, t’, k’, k’, q

Helü peetäs kõrras tävveste kinniq ja lastas sis vallalõ, nii et õhk vällä päses. Tuud tetäs kas huuliga (p, p’), keele vasta hambatagotsit vai suulakõ pandmisõga (t, t’, k, k’) vai sis kurguga (q).

Võro keele täüspeethelüq ommaq helüldä. Näil olõ-õi sääntsit helüliidsi vastussit nigu näütüses vinne vai inglüse keele b, d, g (vinne baba, inglüse dad, go). Siski ommaq ka võro täüspeethelel olõman umaq nõrgaq vastusõq (b, b’, d, d’, g, g’), miä ommaq lühkümbäq ja ka õigõ vähäkese helülidsembäq ku hariliguq (tugõvaq) täüspeethelüq. Ainugõnõ täüspeethelü, mil olõ-õi nõrka ei ka pehmend vastust, om kurgutäüspeethelü (q). Tuu om kõgõ tukõv ja kõva.

p  b     (tukõv ja nõrk) kõva huultäüspeethelü: puu, kopp, luba, siib, kaib
p’ b’    (tukõv ja nõrk) pehmeq huultäüspeethelü: pini [p’in’i], pupp [pup’p’], kaib’
t   d     (tukõv ja nõrk) kõva hambatagodsõtäüspeethelü: taa, saat, pada, pand
t’  d’    (tukõv ja nõrk) pehmeq hambatagodsõtäüspeethelü: tii [t’ii], saat’, pad’a, pand’
k  g     (tukõv ja nõrk) kõva tagasuulaetäüspeethelü: kakk, takan, õdak, vaga, ruug
k’ g’    (tukõv ja nõrk) pehmeq tagasuulaetäüspeethelü: kakk’, lak’a, olõk’, lag’a, saag [-g’]
q          kurgutäüspeethelü: maq, maaq, mõtsaq, käkkiq, viskaq, parandaq

Kurgutäüspeethellü kutsutas võro keelen ka lihtsämbähe kurgupeethelüs vai kakkõhelüs.

Täüs-hõõrdpeethelüq (afrikaadiq): ts, ts’

Helü peetäs kõrras keelega vasta hambatagotsit kinniq ja sis lastas tsusisõva hõõrdmisõga läbi. Täüs-hõõrdpeethellü kutsutas võro keelen lihtsämbähe ts-helüs (tsee-helüs). Niisama nigu täüspeethelüq, ommaq ts-helüq tugõvaq (ts, ts’) ja nõrgaq (ds, ds’). Nõrgaq ts-helüq olõ-õi peris helülidseq (nigu näütüses läti dz vai poola dź: dzintars, dźwięk), a õnnõ tugõvist lühkümbäq ja tsipakõsõ helülidsembäq:

ts ds    (tukõv ja nõrk) kõva ts-helü: tsõõr, tsütsütämä, pudsu, undsõq, tsõdsõ
ts’ ds’  (tukõv ja nõrk) pehmeq ts-helü: ts’ura, tsirk [ts’irk], hõds’o, küüds [küüds’]

Hõõrdpeethelüq (frikatiiviq): v, v’, (f, f’) s, s’, j, h, h’ 

Hellü peetäs huuli, keele vai kurguga kinniq, siski mitte tävveste, a nii, et helü vai õhk päses hõõrdmisõga (tsusina vai kahinaga) läbi. v, v’, j ommaq helülidseq ja f, f’, s, s’, h, h’ helüldäq hõõrdpeethelüq. Helle, miä tsusisõsõq (s, s’) kutsutas ka tsusiheles (sibilandõs). Väega helüliidsi peethelle v, v’ ja j kutsutas puulvabaheles (puulvokaalõs).

v   kõva (helüline) huulhõõrdpeethelü: vana, kavva, vaiv, vavvama
v’  pehmeq (helüline) huulhõõrdpeethelü: vili [v’il’i], kivi [kiv’i], huuv [huuv’]
f    kõva helüldä huulhõõrdpeethelü: foto, fantaasia, füüsiga
f’   pehmeq helüldä huulhõõrdpeethelü: film [f’il’m’], filosuuf [f’ilosuuf’]
s   kõva hambatagodsõhõõrdhelü (tsusihelü): saisma, rassõ, ruus (ruusa)
s’  pehmeq hambatagodsõhõõrdhelü (tsusihelü): s’aksa, as’aq, ruus [ruus’] (roosi)
j    edesuulaehõõrdpeethelü (puulvabahelü): jalg, uja, ujja, tekij
h   kõva kurguhõõrdpeethelü: hõbõhõnõ, raha, rahha, ruuh
h’  pehmeq kurguhõõrdpeethelü: hiir [h’iir’], kah’o, riih [r’iih’] 

Helüldä huulhõõrdpeethelü f om võro keelele olnuq võõras. Tuud om üteld vällä nigu h, v vai hv. Täämbädsel pääväl om võro keelen f-i (ja f’-i) välläütlemine harilik. Nii võigi noid sõnno, midä kirotõdas f-tähega, üteldäq võro keelen vällä kolmõ muudu. Näütüses sõnna filosuuf või üteldäq vällä ku f’ilosuuf’, v’ilosuuh’v’ vai h’ilosuuh’v’. Siski tulõ f-hellü võro keelen ette õnnõ võõrsõnon ja võõrin nimin. Mõnt võõrist keelist f-iga tunnõtut sõnna om võro keelen naat nii vällä ütlemä ku kirotama v- vai h-ga, nt vundament vai hundament. Võro keelen olõ-õi võõrit tsusihelle š, z, ž. Naid tulõ ette õnnõ tsitaatsõnon ja võõrin nimin (show, Zagreb, Žanna). Võõrsõnon om naidõ asõmal s (sokolaat, slott, garaas).

Nõnapeethelüq (nasaaliq): m, m’, n, n’ 

Helülidseq peethelüq, mil hellü peetäs kinniq huuliga vai keele vasta hambit vai hambatagotsit pandmisõga, a samal aol lastas helü läbi nõna vällä:  
m   kõva huulnõnapeethelü: mõskma, magama, kuum, samm
m’  pehmeq huulnõnapeethelü: miildümine [m’iil’düm’ine], tuum [-m’], tamm [tam’m’]
n    kõva hambatagodsõnõnapeethelü: naardnuq, nunnaq, kunn (kunna)
n’   pehmeq hambatagodsõnõnapeethelü: n’aug, ninniq [n’in’n’iq], kunn [kun’n’] (kunni)

Lisas või nimetäq, et nk ja ng üteldäseq vällä mitte puhta n-iga, a n-i ja k/g vaihõlidsõ suulaenõnapeethelüga (ŋ, ŋ’): pank [paŋk], langa [laŋga], pang [paŋ’g’].

Keeleveerepeethelüq (latõraaliq): l, l’

Helülidseq peethelüq, mil hellü peetäs kinniq nii keeleotsa ku keeleviiriga: 

l   kõva keeleveerepeethelü: laul, palas, tall (talla)
l’  pehmeq keeleveerepeethelü: laul’, pal’as, tall [tall’] (talli)

Värrinpeethelüq (tremulandiq): r, r’ 

 Helülidseq peethelüq, mil hellü peetäs kinniq keeleotsa vasta hambatagotsit väristen: 
r   kõva värrinpeethelü: raud, varas, kaar (kaara)
r'  pehmeq värrinpeethelü: r’augma, var’as’, kaar [kaar’] (kaari)

Eesti keele peethelle tapõl

                                          Helü kinniqpidämise kotus

Helü kinniq-      huul-       hamba-         ede-         taga-      kurgu-
pidämise viis                  tagodsõ-      suulae      suulae-

                                 kõva pehmeq                              

täüs-                   p           t        t’                                 k                                      
hõõrd-                v (f)      s       s’            (š)  j                               h
nõna-                 m          n       n’      
keeleveere-                     l        l’
värrin-                            r        

Võro keele peethelle tapõl

                                        Helü kinniqpidämise kotus

Helü kinniq-            huul-               hamba-                ede-                taga-                 kurgu-
pidämise viis                                  tagodsõ-            suulae-            suulae-

                          kõva pehmeq  kõva pehmeq     pehmeq      pehmeq kõva     pehmeq kõva

täüs-                        p      p’              t        t’                                      k’      k                       q      
täüs-hõõrd-                                     ts      ts’
hõõrd-                v (f)  v’ (f’)            s       s’                  j                                                  h’      h
nõna-                    m     m’               n       n’      
keeleveere-                                     l        l’
värrin-                                             r        r’  

Minevädsen opitükün kaimiq lühkühe läbi kõik võro keele peethelüq. Kaimiq, kuis naid helüoppusõ perrä tetäs ja määntseq ommaq naidõ võrokeelidseq keeletiidüsliguq nimeq.

Seokõrd võtami ette õnnõ üte peethelü, midä või pitäq ütes tähtsämbäs ja esiqerälidsembäs võro keele helüs. Tuu peethelü om kakkõhelü.

Kuis kakkõhellü tetäs?

Kakkõhelü vai pikembähe ja täpsämbähe üteldäq kurgupeethelü om täüspeethelü (klusiil), midä tetäs õhu kinniqpidämisega kurgun. Tuu tähendäs, et kurgupeethelü om samasugunõ täüspeethelü nigu tõõsõki täüspeethelüq – k, p, t – a tedä õnnõgi tetä-äi huuli ega keelega, nigu tõisi, a hoobis kurguga. Kakkõhelü tegemises peetäs helü kõrras kurgun tävveste kinniq ja lastas sis vallalõ, nii et õhk vällä päses. Kakkõhelü keelenäüdüst kullõq siist, siist ja siist.

Kakkõhelüle kõgõ lähkümbäq helüq ommaq k ja h. Kiä olõ-õi harinuq võro keelen kõnõlõma, võigi väega kergehe kakkõhelü asõmõl vällä üteldäq hoobis k vai h vai sis kakkõhelü hoobis vällä ütlemäldä jättäq.

Kon kakkõhelü ette tulõ ja kuis tedä märgitäs?

Kakkõhelü om võro keele tähtsä tunnus ja tähendüse eräldäjä helü (foniim). Kakkõhellü lövvüs võro keelen väega pall'o, a pia alasi om taa õnnõ sõna lõpun. Kakkõhellü kirotõdas võro keelen tähega q vai mõnikõrd ka ülemädse komaga (välläjätmismärgiga) ', nt kalaq, majaq vai kala', maja'. Mõnõq välläandõq (nt Uma Leht) ei märgiq kakkõhellü sukugi, nii et sääl ommaq kalaq ja majaq kirän lihtsähe ku kala ja maja.

Kakkõhelü ku mitmusõ tunnus

Väega tähtsä tähendüse eräldäjä om kakkõhelü nimisõna mitmusõn, nt maaq, piniq (vrd ütsüs maa, pini). Ku kakkõhellü olõ-õi tan sukugi kirän märgit, sis ei saaki mõnõst lausõst peris täpsähe arvo. Näütüses oll' üten Uma Lehe numbrin seen sääne lausõq: Oppaja tekk' latsilõ selges tähtsämbä paiga: kõgõ korgõmba mäe, sügävämbä järve, jämmembä puu. Tan jääski lugõjal tiidmäldäq, kas oppaja tekk' selges õnnõ üte mäe, järve ja puu vai tulliq jutus mitmõq mäeq, järveq ja puuq.

Võro mitmusõ tunnus q vastas eesti mitmusõ tunnussõlõ d ja om tuuga vällänägemise poolõst küländ ütte muudu – õnnõ ütel om hand ülespoolõ ja tõõsõl allapoolõ: kalaq - kalad. Nal'aga poolõs või üteldäq, et eesti rahvas märk mitmust üttemuudu, õnnõgi põh'aeesti mitmusõ tunnussõl om hand põh'a poolõ ja lõunõeesti tunnussõl lõunõ poolõ:

Põh'aeesti mitmus – hand põh'a poolõ, lõunõeesti mitmus – hand lõunõ poolõ

Midä kakkõhelü võro keelen viil näütäs?

Päält nimisõna mitmusõ tulõ kakkõhellü ette ka tegosõna mitmusõn, nt teemiq, näetiq, saavaq, kirotasõq. A pia niisama tähtsä ammõt ku mitmusõ näütämine om kakkõhelül võro keelen ka käso näütämine. Ku tan olõ-õi kakkõhellü märgit, sis ei pruugiki arvo saiaq, kas ma esiq tii, kae, võta vai ma käse sinno, et tiiq, kaeq, võtaq.

Kakkõhelü om võro keelen tähtsä ka ku daq-tegonime tunnus, nt tetäq, ollaq. Tan ei saaq ilma kakkõhelüldäq arvo, kas ma umma tervüst paranda ja karasta (midä ma tii?) vai tulõ mul taad parandaq ja karastaq (midä tetäq?).

Kakkõhelü om kesksõnno (tennüq, kaenuq) ja tinkõlõja kõnnõviie lõpun (teesiq, kaesiq) ja nii ede- ku tagaeitüsen (ei olõq, olõ-õiq).

Niisama või kakkõhelü ollaq õigõ mitmõ nimisõnakäänüse lõpun: piirikäänüs (hummoguniq), ütenkäänüs (kadajagaq), ilmakäänüs (autoldaq), a ka ütsüse nimekäänüse lõpun säänest sorti sõnon nigu kastõq, lõunõq, oluq ja peris pall'odõn määrsõnon nigu siiäq, sinnäq, eeläq, ammuq, veidüq, manoq, alaq jpm.

Asõsõnno maq, saq, miiq, tiiq, nääq saa kakkõhelüga rõhutaq – näile tähtsüst manoq andaq. Näütüses või üteldäq ilma kakkõhelüldäq, et ma lää puuti (tan om tähtsä, et mindäs puuti), a ku tähtsä om tuu, kiä sinnäq lätt, sis rõhutõdas lausõn asõsõnna kakkõhelüga: maq lää puuti.

Päält taa kõgõ või võro keelen kakkõhelü iks viil muialgi ette tullaq. Kõik tunnusõq, lõpuq, sõnatüübiq ja ütsiksõnaq, kon kakkõhelü või ette tullaq, ommaq ärq tuuduq kakkõhelü ettetulõmisõ nimekirän, midä saat kaiaq siist.

Kas kõik kakkõhelüq tulõ kirjä pandaq ja vällä üteldäq?

Muidoki või kõik kakkõhelüq kirjä pandaq, a kõgõ tähtsämb om naid kirotaq sääntside kotussidõ pääle, kon või ilma kakkõhelüldä tähendüs segi minnäq. Nuuq tähtsäq kotusõq ummaq mitmus (nt maaq, kalaq, võtvaq, olliq), käsk (nt annaq, tulõq) ja daq-tegonimi (nt ollaq, kirotaq). A nigu iinpuul jo juttu oll', om ka sääntsit välläandit, kon panda-ai kirjä üttegi kakkõhellü.

 Ku võro kiilt kipõmbahe kõnõldas, sis sagõhõhe üteldä-äi kõiki kakkõhelle selgehe vällä. Ku järgmäne sõna nakkas peethelüga, sis või kakkõhelü tuuga kokko sullaq, nt suurõq kalaq või vällä üteldäq nigu suurõk-kalaq. Ku järgmäne sõna nakkas vabahelüga, sis võidas kakkõhelü hoobis vällä ütlemäldäq jäiäq. Nii või näütüses lausõt latsõq tahtvaq iks pall'o lauldaq vällä lukõq kas sammamuudu nigu om kirän vai niimuudu: latsõt-tahtva iks pall'o lauldaq.

Kõgõ kimmämbähe üteldäs kakkõhellü vällä noin sõnon, midä rõhutõdas vai miä ommaq lausõ vai fraasi lõpun (kirän inne punkti vai komma).

Kost võro keele kakkõhelü peri om ja ku vana tä om?

Kakkõhelü om võro keelen küländ vana helü, a umbõs tuhat aastakka tagasi oll' meil timä asõmal kas k, t vai h. Näütüses arvatas, et sõnaq tetäq, tulõq, kastõq, olõmiq ommaq kunagi väega ammuq kõlanuq niguq tetäk, tulõk, kastõk, olõmik. Nimisõna mitmusõ ja kesksõnno kakkõhelü arvatas inämbüisi tulnuq ollõv t-st, nigu tuu om parhilla soomõ keelen (talot, maat, saanut). Siski om ka arvat, et nimisõna mitmusõ q või ollaq tulnuq k-st, nigu om parhilla ungari keelen (halak 'kalaq'). Sääntseq sõnaq ku imeq ja hoonõq ommaq kunagi kimmähe olnuq imeh ja hoonõh. Setomaal ja mõnõlpuul Hummogu-Võromaal üteldäs naid viil parhillaki niimuudu.

Kas tõisin keelin kah om kakkõhellü?

Sammamuudu ku võro keelen tulõ kakkõhelü ette ka seto keelen, kon või tedä ollaq välläütlemisen esiki inämb ku võro keelen.

Päält võro ja seto keele om kakkõhellü ka pall'odõn tõisin maailma keelin, nt araabia ja malta keelen ja mitmin indiaani keelin. Kakkõhellü om ka soomõ keele välläütlemisen (nt anna olla [annaq olla]) ja inglüse, esiqeränis briti inglüse kõnnõkeelen (nt a little bit [ö liql biq]). S'aksa keele välläütlemisen või kakkõhellü kuuldaq sõna alostusõn vabahelü iin, nt einz [qaints].

q-tähega kirotõdas kakkõhellü päält võro ja seto keele ka malta keelen. Rahvusvaihõliidsin keeletiidüse üleskirotuisin (IPA, soomõ-ugri kiili transkriptsiuun jm) märgitäs kakkõhellü hariligult esiqerälidse märgiga, miä tulõtas miilde ilma punktilda küsümismärki (ʔ). 

Ku miiq võro keele kavvõstopmisõ minevädse päätükü grammatigaosan oll' pikembält juttu kakkõhelüst, sis seokõrd kaemiq lähkümbähe ütte tõist tähtsät ummamuudu asja, miä võro keele peethelle (konsonantõ) man ette tulõ. Tuu om peethelle pehmehüs vai pehmendüs (eesti keelen peenendus). Tõõnõkõrd üteldäs taa kotsilõ ka võõra sõnaga palatalisatsiuun. 

Miä pehmehüs om? 

Pehmehüs om tuu, ku peethelle üteldäs vällä pehmehe, nigu olnuq nail i maik man vai nigu ütelnüq peethelüga samal aol vällä ka j-hellü (nt sõnno kass ja kott välläütlemine om umbõs nigu kassj vai kottj). Pehmehüs saias helü välläütlemise aol keele nõstmisõga vasta suulakõ, a tuud olõ-õi võrokõsõlõ ega ka muilõ eestläisile vaia eräle seletäq ega opadaq, selle et helle pehmendäq mõist meil egäüts niigi. Esiqasi om näütüses suumlaisiga, kel taha-ai pehmehüs sukugi vällä tullaq. 

 Nigu jo nimmat, om pehmehüs võro keelen väega tähtsä asi. Ku soomõ keelen olõ-õi sukugi pehmehüst ja eesti keelen om tedä õnnõ veidükese, sis võro keelen om pehmehüst tõtõstõ väega pall'o. Eesti keelen võivaq pehmes minnäq õnnõ neli hellü (l, n, s, t), a võro  keelen võivaq pehmes minnäq pia kõik peethelüq, minkast mõnt (näütüses pehmend h-d, k-d vai m-i) või ollaq muil eestläisil ka peris rassõ ärq oppiq. 

Kas vai kuis pehmehüst kirän märgitäs? 

Eesti keelen pehmehüst kirän eräle märgitä-äi. Näütüses kirotõdas õkvalt sammamuudu tüütaso palk ja ehitüsmatõrjaal palk. Tuud piät sis esiq tiidmä, kumb naist kumba tähendäs. Võro keelen om sääntsit paarõ nigu palk ja palk mitmit kõrdo inämb ku eesti keelen. Pehmehüs mäng tan pall'o suurõmbat rolli. Tuuperäst pruugitas võro keele kirotamisõs umaette pehmehüsmärki.  

Määne tuu võro keele pehmehüsmärk om? 

Võro keele pehmehüse märkmises pruugitas ülemäst komma, miä om vähäkese hüäle poolõ kaldu (sääne: ´ ) vai sis peris sirgõ (sääne: ' ). Vähä kaldu üläkomma (´) loetaski tuus peris õigõs pehmehüsmärgis. Tuu kirotõdas madalilõ tähile pääle (nt ń, ś, ŕ) ja korgilõ tähile perrä (nt l´, d´, t´).  Sääntsit umaette ilosit pehmehüsmärgiga tähti ku ń, ś vai ŕ om siski tõõnõkõrd puutrist rassõ üles löüdäq ni mõnõ puutri vai programmiga ei saaki naid õigõhe pruukiq. Tuuperäst pruugitas väega sagõhõhe, näütüses inämbüse võrokeelitside internetilehti pääl, pehmehüsmärgis hoobis sirgõt üläkomma ('), miä kirotõdas õnnõ tähe perrä, mitte pääle (nt l', d', n', s').

Tähe perrä kirotõt pehmehüsmärk olõ-õi joht nii illos ku umaette pehmehüsmärgiga täht (võrdlõq nt ś ja s', aśaq ja as'aq), a taa um tuust hää, et taa tüütäs kõigin puutrin ja programmõn üttemuudu ni olõ-õi hirmu, et taa kohegi kaoma lätt vai ärq muutus. Pistüline pehmehüsmärk om ka tuust hää, et taa lahu-ui sõnna nii hirmsahe ärq ku kaldu üläkoma, nii et pistülidse pehmehüsmärgiga kirotõt tekst om silmäle parõmb kaiaq.

 Nii et või soovitaq, et ku saa-ai häste pruukiq noid kõgõ õigõmbit umaette pehmehüsmärgiga tähti (nt aśaq, vaŕoq, koŕaś), sis om parõmb pruukiq pistülist üläkomma (as'aq, var'oq, kor'as', pall'o), mitte kaldu üläkomma (as´aq, var´oq, kor´as´, pall´o).

Pehmehüse näüdüssit võrokeelitsest aabitsast "ABC kiräoppus".

Mille tuu pehmehüs võro keelen nii tähtsä um? 

Nigu jo iinpuul üteld, om pehmehüs võro keelen väega tähtsä innekõgõ tuu peräst, et tedä om tan hulga inämb ku näütüses eesti keelen. Ku eesti keelen võivaq pehmes minnäq õnnõ neli hellü (l, n, s, t, nt pall, pann, kass, kott), sis võro  keelen võivaq pehmes minnäq pia kõik peethelüq, ka sääntseq nigu k, p, r, m, v, h, nt pakk', tapp', mar'aq, kamm', pruuv', kah'o.  

Nii või üteldäq, et võro keele peethelüq jagonõsõq väega kõrdapiten kõvos ja pehmis ni pia egäl võro keele (kõval) peethelül (ja naid märkvil tähil) om uma pehmeq paarilinõ: 

 kõvaq peethelüq:    b, d, f, g, h, k, l, m, n, p, r, s, t, v. 

pehmeq peethelüq: b', d', f', g', h', k', l', m', n', p', r', s', t', v'. 

Ainugõsõq peethelüq, mil olõ-õi võro keelen umma selget ja kimmäst pehmend paarilist, ommaq kakkõhelü q, mink välläütlemiskotus om nii süvän kurgun, et taad om rassõ pehmendäq, ja j-helü, miä om esiq nii pehmeq, et tedä inämb pehmembäs pehmendäq ei saaq. 

Esiqeränis tähtsä om, et pehmehüs om võro keelen pall'odõn sõnon ainugõnõ tähendüse eräldäjä. Ilma pehmehüst märkmäldä saa-ai vaiht tetäq olõviguvormõl nigu and, võtt, laul, mass (eesti keelen annab, võtab jne) ja mineviguvormõl nigu and', võtt', laul', mass' (eesti keelen andis, võttis jne). Niisama saa-ai ilma pehmehüst märkmäldä vaiht tetäq sääntsil sõnapaarõl nigu palas (põleb) ja pal'as (paljas) vai pallo (palu) ja pall'o (palju).  

Kas võro keelen märgitäs pehmehüst egän sõnan, kon taa om, vai jätetäs mõnikõrd märkmäldä? 

Võro kiilt om mitund muudu kirjä pant ja tuuperäst om ka pehmehüst vaihõpääl märgit inämb ja vaihõpääl veidemb. Kõgõ kimmämb kotus, kon pehmehüst pia kunagi ei olõq märgit, om i ja j iin, selle et sääl om pehmehüs automaatnõ ja tuud olõ-õi mõtõt eräle märkiq. Näütüses sõnon kallis, asi, pini, patja, neljä ommaq i ja j iin peethelüq pehmeq, a et tuu om esiqhindäst mõistaq, sis tuud kirän eräle märgitä-äi. 

Kõgõ tähtsämb ja kimämb kotus, kon pehmehüst om vaia eräle märkiq ja kon taad ka kõgõ inämb märgitäs, om pehmehüs ku minevigu tunnus, nt pand', sais', võtt', oll', visas', kõnõl'. 

Tõõnõ tähtsä kotus, kon pehmehüst om kimmähe vaia eräle märkiq, om tagapoolidsõ vabahelü iin, nt kar'a, pal'as, pall'o, hod'o, hõds'o, kos'aq, lag'a. 

 Muidoki tulõ pehmehüst peris pall'o ette ka muial, näütüses nimi- ja arvsõnno lõpun (kuus', pann', pupp', tamm', üts', kats') vai tegosõna olõvigun (võlss', määr', laat', kink'), a inämbüisi sääl pehmehüst erälde ärq ei märgitäq, nii et naid sõnno näge kiräpildin ilma pehmehüsmärgildä (kuus, pann, pupp, tamm, üts, kats jne). Kuiki sääntsin sõnon pehmehüst inämbüisi märgitä-äi, olõ-õi tuu muidoki ka keelet, nii et tuud või tetäq, esiqeränis näütüses sääntsin sõnon, kon pehmehüs eräldäs tähendüst, nt lipp ja lipp', kaal ja kaal'. 

Kats esiqeränis põnõvat pehmehüsega sõnna ommaq vask' ja vas'k. Edimäne sõna tähendäs vaskõ ja tõõnõ vasikat. Nigu nätäq, ommaq mõlõmbaq sõnaq pehmehüsega, a pehmehüs olõ-õi peris sama paiga pääl, nii et sõnan vas'k om pehmeq õnnõ s, a sõnan vask' ommaq pehmeq nii s ku k. 

Ku om nii nigu sõnan vask', et pehmeq ommaq mitu kõrvuisi olõvat peethellü, sis pehmehüsmärk pandas õnnõ kõgõ viimätsele, nt pand', lask', arst'ma (mitte pan'd', las'k', ar's't'ma).

Pehmehüse näüdüssit võrokeelitsest aabitsast "ABC kiräoppus"

Kost võro keele pehmehüs peri om? 

Suurõmb jago võro keele pehmehüsest tulõ i- vai j-helüst. Pall'odõst sõnavormõst, kon kunagi om olnuq i vai j, ommaq naaq helüq aopikku ärq kaonuq, a mitte ilma jäleldä, a nii, et naidõ asõmal om perrä jäänüq pehmehüs. Hariligult tulõ tuu vana i vai j vällä, ku sõnna käändäq vai võrrõldaq eesti vai soomõ keelega, nt parts' (umakäänüs pardsi), laul' (3. käänüs ma lauli), põh'an (eesti keelen põhjas, nii võro ku eesti keele osakäänüs ja sissekäänüs põhja), pall'o (eesti keelen palju, soomõ paljon). 

Määntsin keelin viil pehmehüst om? 

Nigu jo üteld, miiq ligembäidsist keelist soomõ keelen olõ-õi sukugi pehmehüst (vällä arvat  mõnõn hummogupoolitsõn murdõn) ja eesti keelen om taad küländ veidüq. Tõõsõlt puult seto keelen om pehmehüst viil inämb ku võro keelen. Ka inämbüsen tõisin miiq ligembäidsin sugukeelin, nt liivi, vad'a, kar'ala, vepsä, a ka kavvõmbin, nt ungari, komi, mari, om pehmehüs tävveste olõman. 

Pehmehüs om harilik asi ka läti ja leedu keelen ni esiqeränis pall'o om taad vinne keelen. Ku vinne keelen om pehmehüse jaos olõman peris umaette täht ь, sis ungari keelen märgitäs taad y-tähega (nt hogy vagy ʻkuis lättʼ) ja läti keelen tähe ala pantu komakõsõga (nt gaļa ʻlihaʼ). Inämbüsen õdagumeresoomõ keelin, a ka näütüses poola keelen märgitäs pehmehüst sammamuudu ku võro keelen. 

Seto ja esiqeränis vinne keele pehmehüs om tugõvamb ku võro keele uma. Eesti keele pehmehüs om võro umast vähäkese nõrgõmb ja ka vähä tõistmuudu. Mulgi ja tarto keele pehmehüs om jälki hoobis tõõsõsugumanõ ku võro keele uma. Ku võro keele pehmeq helüq ommaq läbini pehmeq ja esiqeränis pehmeq helü lõpupoolõn, sis eesti ja esiqeränis tarto-mulgi pehmehüs om tugõvamb helü alostusõn. Inne i-d tarto ja mulgi keelen pehmehüst olõki-i, nt pann', a panni (ilma pehmehüseldä nigu eesti keelen üteldäs Poola pani).