2025. aasta laulupidu oli pühendatud murretele ja murdumisele. Kui Jüri Viikbergilt laulukaare räästa all küsiti, milline on tänapäeval «eesti murdekeelte» olukord, ütles ta, et kui võtame näiteks Lõuna-Eesti, siis on seal päris hästi keelepesade, Võru Instituudi ja muu töö tõttu. Jah, alati võtame esimesena võru keele. Nüüdseks on võru keel saanud igapäevases keelepruugis sünonüümiks «eesti murdekeelele» ning lükkab sellega tagaplaanile kõik teised (saarte, lääne-, kesk-, ida-, ranna- ja Alutaguse murde), mis ka päriselt on eesti keele murded, mitte eraldiseisva lõunaeesti keele osa nagu võru keel.

Võru keele nähtavus ei ole probleem. Vastupidi, see on üks Eesti edukamaid keeleelustamise lugusid alates kirjanduselust koolihariduse ja teaduseni välja. Tegelemine inimeste keeletraumade ja kõnelemise julgustamisega eri põlvkondades on küll keeruline, kuid tegusa aktivismiga lahendatav. Probleem on hoopis selles, et avalikus ruumis on võru keel muutunud peaaegu sünonüümiks kogu murde-Eestile. Nii tehakse liiga korraga kahele asjale: võru keele eripärale ning teistele eesti murretele.

Eripärasusest kõneldes vajab esmalt tähelepanu fakt, et lõunaeesti keel kujunes ajalooliselt põhjaeesti keelest eraldi ning selle sees on omakorda tänapäeval selgepiiriliseks saanud võru, seto, mulgi ja tartu keeled. Võru keel on neist suurima kõnelejate arvuga, viimase rahvaloenduse kohaselt «oskavad» võru ja/või seto murret 87 000 inimest. See tundub iseenesest täiesti arvestatava arvuna, kuid siin on oluline rõhutada kaht probleemset kohta. Esiteks ei selgu rahvaloendusest nende inimeste tegelik keeletase või see, kui tihti nad seda kasutavad. Veelgi olulisem on aga see, et noorte seas on päriselt emakeelena kõnelejate arv ohtlikult väike. Kuni 14-aastased moodustasid 2021. rahvaloendusel end keeleoskajateks märkinutest 2,4 protsenti. Keeleoskajatest moodustasid 30–50-aastased 31,3 protsenti. Drastiline noorte keeleoskuse vähenemine oli selgesti tajutav juba 1980. aastatel, mil alanud laiem keele taaselustamise, uurimise ja õpetamise töö on nüüdseks keele kadumiselt hoogu maha tõmmanud, aga mitte päris seisma pannud.

Arutelu, milline koht on lõunaeesti keeltel Eesti ühiskonnas, on väldanud pea 150 aastat. Esmalt innustati lõunaeestlaseid tartu kirjakeelest loobuma, mis ei läinud sugugi lihtsalt. Vastuseis oma sisseharjunud kirjakeelest loobumisele oli Vana-Võrumaa kiriku- ja kooliõpetajate seas suur, näiteks andis Johann Hurt 1885. aastal välja «Wastse võru keeli ABD raamatu», rõhutades Võrumaa inimeste omapära. 19. sajandi lõpus peeti lõunaeesti keeli takistuseks ühtse rahvusliku kirjakeele kujunemisel. Mõte oli lihtne: üks rahvas vajab üht keelt. Erinevalt üldlevinud arusaamast ei kujundatud seda uut standardkeelt mitte eesti ja lõunaeesti keele sulandamise kaudu, vaid selleks sai sisuliselt lihtsalt põhjaeesti keel. Eesti keelt hakati pidama õigeks ja paremaks, lausa ainuõigeks, pälvides ka nime «õigekeel». Ettekäändeks lõunaeestlaste keele vaenamisel toodi, et küll võrukesed seda ka ise mõistavad ja lõpuks üle saavad oma «esä-esäde keelest».

20. sajandil kasvasid Võrumaal üles põlvkonnad, kelle kodune keel ja koolikeel erinesid teineteisest järsult. Igapäevane elu toimus võru keeles, kirjutama õpiti eesti keeles. Seda hoogustas teadlikult Eesti Vabariigi hariduspoliitika, mis selgelt käskis loobuda murdekeelte kasutamisest koolitunnis hiljemalt 2. klassiks. Nõukogude ajal kasvas surve veelgi. 1953. aastast nõudsid õppekavad õpilaste kõnest ja kirjast igasuguste murdejoonte täielikku väljajuurimist ning õpetajad käsitlesid võru keelt sageli takistusena «õige» kirjakeeleni jõudmisel. 1960. aastateks oligi olukord selline, et paljud võru ja seto pered otsustasid lastega vaid kirjakeelt kõnelda.

Murdejoonte kaotamine inimeste kirjakeelest läks Põhja-Eestis üsna lihtsasti – 1957. aastal märkisid Väike-Maarja õpetajad, et neil enam suuri probleeme selles vallas pole. Seevastu Lõuna-Eestis ja eriti just Võrumaal oli nn probleem inimeste kõne- ja kirjakeelega koolitegelaste arvates küllalt suur. 1950.–1960. aastatel kirjutasid õpetajad sellest tihedalt tollases ajakirjanduses, väites, et teine kodune keel (siin peeti silmas muidugi üksnes «murdekeeli») raskendavat ideaalse kirjakeeleni jõudmisel. Miks see aga Võrumaal kaduda ei tahtnud – vastus on, et täiesti eraldiseisvat keelt on palju raskem kaotada kui murdejooni.

Seesugused arutelud viisid aga olukorrani, kus ka nüüd avalikkuses «murdekeeli» käsitledes räägitakse tegelikkuses enamasti ainult lõunaeesti keeltest. Eesti haridussüsteem ja seadusandlus on käsitlenud lõunaeesti keeli lihtsalt ühe murderühmana teiste seas, kuigi nende ajalooline ja keeleline areng on olnud hoopis teistsugune. Võiks aga öelda, et samale pulgale paigutatuna varjab võru keel oma suuruse ning aktiivsusega tegelikke murdekeeli, mille olukord on halb – nii kasutajaskonna vähesuse kui ka teadmatuse poolest.

Kord küsis sõbranna minult kui keelehuviliselt, et mida see küll tähendab, kui tema vanaema kasutab sõna «leemama». Arvas, et äkki on võrukeelne sõna. Mina polnud sellest iial kuulnud. Avades murdesõnastiku, leidsin sõna «leemama» Väike-Maarjast pärit olevat, tähenduses «taga ajama». Sõbranna vanavanemad ongi pärit Väike-Maarjast. Kõige kõnekam ei olnudki sõna ise, vaid eeldus selle taga. Kui Eestis kuuldakse midagi murdelist, arvatakse automaatselt, et see on võrukeelne. Mõte, et ka Väike-Maarjal võiks olla oma keeleline omapära, ei tulnud talle pähegi. See näitab senise keelekorralduse, hariduse ja kultuuritunnetuse puudulikkust.

Lahendus oleks see, kui viimaks tunnistada lõunaeesti keelt (koos selle võru, seto, mulgi ja tartu variantidega) omaette põlise piirkonnakeelena. See on ühest küljest pikaaegne kogukonna soov – võrukesed on oma keelt alati pidanud keeleks. Teisalt aitaks see täita eesti murdekeele mõiste liiga ära unustatud sisuga, et ka teistes paikades, kihelkondades ja külades on oma keelepärand. Oma piirkonna keelte, murrete ja kultuuri väärtustamist on välja toodud ka ühe lahendusena Eesti õpilaste vähesele kuuluvustundele.

Võrdne kohtlemine ei vii ühiskonnas alati võrdsete võimalusteni, arvesse tuleb võtta nii inimeste kui ka olukordade erinevaid külgi. Senine haridus- ja teadusministeeriumi vaatepunkt lähtub printsiibist, et kõik on «võrdsed», nii lõunaeesti keel kui ka Eesti murded, ehkki nii teadlaste kui ka poliitikute vaates on ilmselge Lõuna-Eesti keele eristumine ning oht teisi murdekeele staatuses varjutada.

Asjaolu, et lõunaeesti keel ei ole üks Eesti murretest, vaid eraldi keel, on tegelikult selge juba ammu ning ei kuulu kõigest viimaste aastate aktivismi hulka. 1969. aastal kirjutas keeleteadlane Huno Rätsep, et lingvistiliselt on lõunaeesti keelel kõik keele tunnused, kuid keelepoliitika otsusel peetakse seda murdeks. Samal aastal pidas paguluses elav kirjanik Aleksis Rannit rahvusvahelisel kirjanike kongressil kõne, mis kuulutas, et võru keel väärib oma rikkaliku kirjakultuuri eest keele tiitlit nagu ka paljud teised Euroopa vähemuskeeled jidišist kašuubini.

Olenemata neist avaldustest ja 1980. aastatel hoogustunud võru keele aktivismist, kirjakeele uuest arendamisest ja keele õpetamisest, on formaalne käsitlus jäänud siiski samaks – kaht erinevat nähtust nagu lõunaeesti keel ja eesti keele murdeid püütakse hallata sama mõõdupuuga. Ei ole mõistlik käsitleda ühtviisi igapäevases kasutuses olevat piirkondlikku keelt ja palju väiksema kasutusega kohalikke murdeid. Mõlemad nähtused on ohus, kuid nende ajalugu, kõnelejaskond ja vajadused on erinevad.

Võru keele taaselustamise ja populariseerimise töö on olnud eeskujuks paljudele teistele piirkondadele, juhtides tähelepanu ka iseendast väga erinevatele piirkondadele – Saaremaale, Kodaverele, Kihnule. Nii võrukestel endil kui ka teistel regionaalpoliitikast ja pärimuskultuurist hoolivatel inimestel on selle üle ainult hea meel. Võru keele kõnelejatel on olemas eneseteadlikkus oma kodust ja keelest, oma huumor ning isegi uhkus rahva ja riigi üle, mis tuleb kasuks kogu Eestile.

Võru keel ei vaja ellujäämiseks haletsust, vaid tunnustamist. Ta on juba tõestanud, et suudab luua kirjandust, haridust, ajakirjandust ja tugevat piirkondlikku identiteeti. Küsimus ei ole enam selles, kas võru keel on «päris» keel. Küsimus on selles, kas Eesti riik julgeb seda viimaks ka ise tunnistada. Sest seni, kuni võru keel surutakse lihtsalt murde nimetuse alla, jääb nähtamatuks mitte ainult tema erilisus, vaid ka kogu ülejäänud murde-Eesti.