Hardo Pajula intervjuu kahes vaatuses

Esimene vaatus

Tegevuskoht: Seto galerii.

Tegevusaeg: 26. november 2021.

Lehe 15. numbri juhteemaks on piirid. Teine eripära on see, et jõulunumbri kõik autorid on ühel või teisel viisil seotud Eesti kagunurgaga, Võru- või Setumaaga. Ma küsingi alustuseks: kust läheb Setumaa piir?

Too, kus praegu neid okastraadikerasid laiali veetakse, too ei ole tegelikult setode jaoks piir. Too on kontrolljoon. Meie jaoks on tähtis Tartu rahuga paika pandud piir, mis kehtestati pärast vabadussõda. Mis nüüd Setomaa piiridesse laiemalt puutub, siis see on päris keeruline lugu. Laias laastus on asi nii, et Emajõest allapoole elavad lõuna-eestlased, Emajõest ülespoole elavad põhja-eestlased. Toimunud on kaks erinevat rännet. Lõuna-eestlased on siia maalapile tulnud altpoolt Peipsi järve ja põhja-eestlased ülaltpoolt. Lõuna-Eestis eristatakse keeleliselt praegu nelja suuremat murret: tartu, mulgi, võro ja seto. Haualeiud räägivad seda, et võrokeste ja setode esivanemad on olnud üks hõim, nende keeled erinevad teineteisest üsna vähe. Setomaale lähemad kihelkonnad – näiteks Vastseliina ja pool Rõuget – on keeleliselt võrdlemisi sarnased, põhilised erinevused on kultuurilised: võro keeles on rohkem saksa kultuuri mõjusid, seto keeles on jälle rohkem vene laensõnu.

Suurem eristumine algas 13. sajandil, kui need meie esivanemad, keda praegu tuntakse setodena, jäid vene vürstide valitsemise alla ja need esivanemad, keda tuntakse võrokestena, jäid Saksa ordu poolele. Hiljem põhja-eestlaste valitsejad vahetusid, aga need tulid kõik Euroopa poolt. Põhja-Eesti jäi seega katoliku kiriku, hiljem luteri usu ja veel hiljem mitmesuguste usuvoolude kätte. Setomaa kuulub seevastu õigeusu alla. See võrokeste ja setode vaheline omalaadne ristisõda kestab mingis mõttes tänapäevani. Mina olen selline kirjanik, kes on üles kasvanud Rõuge kihelkonnas ja tulnud mehe juurde Setomaale Obinitsa elama. Vahepeal olin Tartus ülikoolis ja töötasin seal. Hoolimata sellest, et Setomaa on nüüd Võru maakonnas, olen ma ikkagi osade võrokeste jaoks nad kuidagi reetnud, sest elan hoopis Setomaal. Vahepeal mu käest ikka küsitakse, et keda sa üldse esindad. Mul endal identiteedikriisi ei ole, sest ma olen maausuline. Ma näen asja nii, et võõrvallutajad jagasid meie rahva pooleks ja nüüd me saame maausu pinnal jälle kõik kokku.

Setomaal elavad õigeusk ja maausk teineteisest suhteliselt sõltumatult. Praegusel ajal mingit suurt vastandumist ei ole, kunagi on olnud, praegu ei ole. Setod käisid õigeusu kirikus, aga jumalateenistused olid vene keeles ja enamusel setodel polnud kirjaoskust, et piiblit vene keeles lugeda.

Selles mõttes on meil tegemist sellise kristlusega, mida Ameerikas nimetatakse naiivkristluseks – käiakse kirikus ja tähistatakse pühi, aga usu filosoofilist tagapõhja eriti keegi intellektuaalselt ei tunne. Osa kristlikke kombeid on Setomaal pärit kohapealse rahva tavadest, kaks traditsiooni on ajapikku omavahel kokku sulanud.

Võrumaal on ka kohti ja perekondi, kus hoitakse au sees maausu kombeid. Need on valdavalt piirkondades, mis jäid omal ajal vennastekoguduste (hernhuutlaste) rünnakutest puutumata. Haanja ja Rõuge kandis tegutsesid hernhuutlased väga aktiivselt. Nad korjasid kokku pillid, keelasid ära laulmise ja käskisid riietuda mustadesse rõivastesse. Ära võeti ka rahvariiete valmis rullid ja ehted. Pillid, riided ja sõled korjati kokku ja müüdi maha. Ühesõnaga, osa Võrumaa pärimuskultuurist on jäänud üsna maausuliseks. Setomaal on osa kultuurist de facto maausuline ja de jure õigeusklik. Nii et piiride värk on keeruline – eriti, kui piir käib läbi inimese.

Selles mõttes on meil tegemist sellise kristlusega, mida Ameerikas nimetatakse naiivkristluseks – käiakse kirikus ja tähistatakse pühi, aga usu filosoofilist tagapõhja eriti keegi intellektuaalselt ei tunne. Osa kristlikke kombeid on Setomaal pärit kohapealse rahva tavadest, kaks traditsiooni on ajapikku omavahel kokku sulanud.

Meie vestlusest on käinud juba mitmel korral läbi sõna „maausk“. Katsume sellele mõistele kasvõi hägusa piiri ümber tõmmata.

Eestis on ametlikult Maavalla Koda, millel on Eestimaa erinevates paikades kohalikud kojad: Maausuliste Saarepealne Koda, Emujärve Taarausuliste ja Maausuliste Koda jne. Misjonitööga ei tegeleta, inimesed jõuavad nendesse kodadesse peamiselt oma perekonna kaudu, tavaliselt jätkatakse oma suguvõsa pärandit. Ei ole ka kindlaid üldisi pühasid raamatuid ega kirjakohti, selle asemel toetutakse folkloorile ja esivanemate pärimusele. Minu suguvõsaga on olnud samamoodi. Ma mäletan lapsepõlvest oma sugulaste kombeid ja nüansse – näiteks suhet metsaga. Esimesed marjad jäeti iga kord metsaema jaoks mättale ja öeldi: „Mina sulle, sina mulle.“ Selliseid kombeid on päris palju, inimesed täidavad neid mälu järgi. Tuntud saunasõnad on näiteks: „Aitjuma sannakütjäle, aitjuma viituujalõ, aitjuma vihahaudjale, aitjuma sausüüjäle!“

Mulle tundub imelik, et meie maausu kojavanem kutsuti esimest korda vabariigi aastapäeva vastuvõtule alles paar aastat tagasi. Kõik muud kirikuõpetajad – ükskõik, mis missiooni nad ka täidavad – olid kutsutud ammu enne teda. Nüüd on siiski ka tema juba mitu aastat vastuvõtul käinud. Maausk on ikkagi meie põline elamismood, see on alguse saanud meie esivanematest ja osa sellest on lauludes ja suulises pärimuses siiani säilinud. Mind väga häirib see, et riigiusuks on tõusnud luterlus. See on ikkagi meie esivanemad vallutanute usk.

Te ütlesite, et maausus ei ole pühasid raamatuid ega kirjakohti, aga kui me püüame selle kreedot kuidagi sõnastada, siis mismoodi see võiks välja näha?

Ma saan sõnastada ainult seda, mis see minu jaoks on. Seda, mida see teiste jaoks tähendab, mina sõnastada ei saa. Kui hästi lihtsalt seletada, siis ma ütlen oma vanaema sõnadega: „Tuud, mis sa hindäle ei tahaq, tuud är tahtku tõsõlõ kah!“ – „Mida sa ei taha, et sulle tehakse, seda ära tee teisele ka!“

Teiseks oluliseks asjaks on mõistlikkus või mõõdukus. Inimene peab mõtlema oma tegude tagajärgedele. Siin ei ole nagu kristluses, et keerad jama kokku, pärast paned küünla pildi ette ja ongi korras – või ostad indulgentsi. Maausus on nii, et kui sa oled mingi jama kokku keeranud, siis see tuleb tagasi ja see tuleb ära klaarida, kas järgmises või ülejärgmises põlvkonnas.

Jaan Kaplinski on öelnud, et igal rahval peab selleks, et ta jääks kestma, olema mingi fundamentalistide protsent, kes ei joo kokakoolat ja ei vaata televiisorit. Maausulised pered hoiavad oma kombeid, oma metsi, teevad käsitööd, ei mürgita, hindavad taaskasutust, kasvatavad ise toitu. Paraku on maailm nii globaliseerunud, et ühiskonna ahne käsi ja kontroll ulatub kõikjale. Ristipuid raiutakse, elektrihinnaga pigistatakse, maalt kaovad riigiasutused, koolides haridus on pigem selline, et kasvatada tööjõudu teiste riikide jaoks. Kui Vigala Sass ütles tuhandivahetusel, et varsti tuleb peale suur põlvkond looduseaustajaid ja oma pärimuse otsijaid, oli seda raske uskuda, aga nüüd on tõesti hakanud inimesi maale tulema. Kui minu rahva noored lähevad ära ja jätavad oma esivanemate maa maha, muutub see eikellegimaaks ja siia tulevad hoopis niinimetatud niueidsid oma permapeenraid tegema. Maaema ise kutsub oma harijaid. Ja taas olen keset piiri: ei nendega, kes suurte masinatega lõikavad ja mürgitavad, ega nendega, kes tulevad ja oma niueidsireegleid meile peale suruvad, soola, soodat ja hapet ravimi pähe müüvad. Tuleb austades loodust ja võtta muistsest maailmast see, mis on austustvääriv ja aus – loovus, töökus, mustrid, laulud, looduseaustamine, aga jätta minevikku koid, täid, perevägivald, ahnus ja harimatus!

Mulle tundub, et maausku iseloomustab ka arusaam sellest, et loodus on hingestatud. Seda teemat oleme lehe varasemates numbrites ühe ja teise kandi pealt puudutanud. Kuidas teie looduse hingestatusest aru saate?

Minu jaoks on alati väga valus, kui sõna „puu“ asemel öeldakse sõna „puit“. Kui ma olin veel tema luuleklubi õpilane, ütles Kaplinski mulle: „Võidelge selle sõna „puit“ vastu.“ Eks ma olen seda ka alati püüdnud, aga ma ei ole veel siiani aru saanud, kust ja millal see sõna tuli. Kui meil on puust nikerdatud nõu, siis ta ei ole puitanum, ta on ikkagi puu. Puu on ka siis puu, kui temast on midagi tehtud. Kui on puukuju, siis see ei ole ju puitkuju. Kui on puupea, siis ei ole puitpea. Või võtame sõna „puitmaterjal“ – need on ju puud, mis kasvavad! See ei ole puitmaterjal. Siin ongi minu arvates kurja juur, sõnakasutusega muudetakse kasvav puu materjaliks. Talt võetakse hing ära ja ta nimetatakse puiduks. Samamoodi on ka meie endiga – öeldakse „inimtööjõud“, aga tegelikult me räägime ju inimesest. Siin on sama lugu, hing muudetakse sõnaga asjaks. Seda ei tohi lasta teha ei puude ega inimestega. Meil on pärandniidud, aga kellelegi on need hoopis kultuurheinamaad.

Veel üks hull asi on mürgitamine. Selleks, et saada suuremat saaki, pannakse taimemürki. Setomaal on nüüd mingites asjades võetud õnneks mahesuund, et lapsed saaksid mahetoitu. Meie ümbruskonda on tekkinud mahetalunikud ja marjakasvatajad. Selles mõttes liigutakse siin õiges suunas. Minu meelest taandub see kõik lõpuks ikkagi ahnusele, inimene ei ole mõõdukas, vaid ahne. Milleks on vaja nii suurt metsatraktorit? Oli meil siin selline juhus, et mees võttis mingite metsatraktorite peale laenu ja pärast läks naise vanemate maja pandiks. Üks pere pidi sõle ära müüma, sest oli ostnud endale liiga suured masinad. Kas meil on vaja nii suuri metsatöömasinaid, mis lagastavad kõik ära ja teevad hiiglasuuri rööpaid? Võib ju ka väiksematega läbi ajada. Majanduse ja ahnuse surve teeb palju kurja. Räägitakse, et me peame kellelegi oma metsa müüma. Minu meelest ei tohiks me üldse oma metsa ära müüa. Seda tuleks müüa väikeste kujude, vidinate, tööriistade ja majade vormis. Meie mets tuleks siin väärindada, et ükski puu ei läheks kuhugi lihtsalt palgina.

Siin ongi minu arvates kurja juur, sõnakasutusega muudetakse kasvav puu materjaliks. Talt võetakse hing ära ja ta nimetatakse puiduks. Samamoodi on ka meie endiga – öeldakse „inimtööjõud“, aga tegelikult me räägime ju inimesest. Siin on sama lugu, hing muudetakse sõnaga asjaks. Seda ei tohi lasta teha ei puude ega inimestega.

Üks hea näide on siin Haanja, kus olid kehvad maad. Selleks, et Haanja mees tsaariaja lõpus ja Eesti Vabariigis ära elaks – ta ei saanud hiilata linakasvatusega nagu mulgid – tegi ta vokkisid, kandleid, piipusid ja kõiksugu pille. Haanjast on näiteks pärit Kriisade orelimeistrite suguvõsa, Teppod tegid lõõtspille. Kunstnik Navitrolla on mulle rääkinud Trolla külast, kust on pärit tema isa suguvõsa. Ma olen seal korra käinud ka. See on selline huvitav arhailine küla mäe veeru peal. Külas olid veskid. Hooajal nad siis jahvatasid seal hoolega. Kui nad aga ühel hetkel tundsid, et nad on oma töö eest piisavalt vilja saanud, siis nad panid veski kinni ja hakkasid kannelt mängima. Nad ütlesid, et meil pole rohkem vaja. Kas me kujutame tänapäeval ette, et keegi paneb mingi asja lihtsalt kinni, sest ta teenib juba piisavalt ja tal pole rohkem vaja. Kui palju on selliseid inimesi? Ikka tahaks ööpäev läbi töötada, et saaks üha rohkem ja rohkem ja rohkem. Eks siin on ju ka küsimus piiride seadmises: kui palju meil õieti midagi vaja on? Kui palju on selliseid, kes suudavad ütelda: ma ei taha teie kasumit. Ma tahan endale aega, et pilli mängida ja laulu luua.

Külas olid veskid. Hooajal nad siis jahvatasid seal hoolega. Kui nad aga ühel hetkel tundsid, et nad on oma töö eest piisavalt vilja saanud, siis nad panid veski kinni ja hakkasid kannelt mängima. Nad ütlesid, et meil pole rohkem vaja. Kas me kujutame tänapäeval ette, et keegi paneb mingi asja lihtsalt kinni, sest ta teenib juba piisavalt ja tal pole rohkem vaja.

Ei ole kahtlust, et paari viimase aastatuhande jooksul – eriti aga muidugi mõne viimase sajandi vältel – on toimunud määratu väärtuste nihe. Ilmselgelt on kristlus selles pöördes vähemalt läänes mänginud põhjapanevat rolli. Me juba rääkisime sellest, aga kuivõrd tema on huvitav ja oluline, siis tulen ma selle juurde veelkord tagasi. Millised on maausu ja kristluse peamised erinevused? Kuidas need on omavahel lepitatud setu sümbioosis, kus maausk paistab ortodoksiaga kenasti läbi saavat?

See kõik oleneb väga palju konkreetsetest inimestest. Räägitakse, et viimane Mokornulga Peko papp oli samal ajal ka Obinitsa kiriku küünlamüüja. Ta käis jalgsimatkadel kloostritesse, tegi riitusi ja oli kiriku küünlamüüja. Tolleaegne kirikuõpetaja ei teinud sellest väljagi. Samal ajal on aga näiteks sootska Aarne Leima teinud filmi Luhamaa kohta, kus püha kivi ära lõhuti, et rahvas sinna enam ei käiks. Praegu on ka niimoodi, et meie kohalik kirikuõpetaja suhtub rahulikult – peaasi, et see Peko nüüd mingist kiriklikust pildist palju kõrgemal ei oleks. Teisalt on aga ka neid, kes nõuavad uuspaganluse väljajuurimist.

Mina suhtun Setomaa kontekstis õigeusku väga suure austusega – sellesse õigeusku, mida siinsed inimesed usuvad ja mis on tänapäeva kommetega kokku kasvanud. Kui on ülestõusmispüha, mis on tegelikult ju munapüha, siis selles on nii palju seda oma kevade ärkamist ja pühitsemist, et ma võtan sellest rõõmuga osa. Kui on paasapäev, siis istutakse koos suguvõsaga kadunukeste haudadel ja meenutatakse neid. See on aidanud seto kultuuris hoida põlvkondade vahelist sidet. Surnuaiapühal saavad kokku ühe suguvõsa kõige väiksemad ja kõige vanemad. Lastele selgitatakse, kes on kuhu maetud, milline inimene üks või teine kadunuke oli, neist räägitakse mõni tore lugu. Laps näeb hauakivi peal selle inimese nime. Kui ma Setomaal mõnes koolis esinemas käin, palun lastel vahel üles kirjutada oma ema, vanaema, vanavanaema ja tema ema nime. Setomaa koolilapsed suudavad seda tihti teha. Nendes kohtades, kus selline surnuaiapühade komme puudub, ei pruugi nad aga sellega hakkama saada. Selline haudadel suhtlemise ja rääkimise tava hoiab kogukonda koos. Nendes soome-ugri maades, kus valitseb õigeusk, on suurte pühade ajal haudadel koos einevõtmine soositud. Selle kombe juured ulatuvad aga maausu aegadesse. Ma olen näiteks lugenud Vastseliina kirikuõpetaja väga pahast sissekannet, et talupojad võtavad jaanipäeva ajal nii palju õlut, nii palju sepikut ja muud sööki (kogused on kõik kenasti kirja pandud) ja lähevad siis Päevapööramisemäe peale kolmeks päevaks paganlikult pidutsema. Päevapööramisemägi ehk Hobuseseljamägi on meile siin suhteliselt lähedal, seal käisid suvist pööripäeva pühitsemas nii võrokesed kui setod. Heiki Valk on seal väljakaevamisi juhatanud. Leidude põhjal on järeldatud, et seal oli linnus nii 6. kui ka 12. sajandil. See mägi on olnud mitu korda asustatud. Sinna käiakse kokku praeguseni.

Kui ma Setomaal mõnes koolis esinemas käin, palun lastel vahel üles kirjutada oma ema, vanaema, vanavanaema ja tema ema nime. Setomaa koolilapsed suudavad seda tihti teha. Nendes kohtades, kus selline surnuaiapühade komme puudub, ei pruugi nad aga sellega hakkama saada. Selline haudadel suhtlemise ja rääkimise tava hoiab kogukonda koos.

Teine vaatus

Tegevuskoht: internet.

Tegevusaeg: talve algus.

Kui me Obinitsas teed jõime, käis vestlusest läbi sõna „entofuturism“. Ma tahaks ka selle juurde veel korraks tagasi tulla. Kuidas teie sellest sõnast aru saate?

Kui me Tartus 1980-ndate aastate lõpus Nõukogude tänavas minu viltu lagedega korteris ümmarguse laua taga teed jõime, ei aimanud keegi, et meie vaimukatest aruteludest sünnib soome-ugri maailma laienev kirjandus- ja kunstivool – etnofuturism. Heie Treier kirjutab raamatus „Ülbed üheksakümnendad“, et see on ainus filosoofia, mis sündis Eestis ja levis üle maailma.

Olime noored luuletajad ja prosaistid seal laua ümber – Karl Martin Sinijärv, Kivisildnik, Jüri Ehlvest ja mina. Tartu kirjanduselus oli huvitav aeg – endised rahvuslikud kirjanduskolossid vankusid jalgel. Ridade vahelt lugemise kirjandus ei kõnetanud, avanesid uued salongid, kirjandus kolis taas kohvikutesse, poliitilistele lavadele ja juba varsti ka arvutisse! Tookord rebisid kaks mõttesuunda. Ühed tahtsid taastada Eesti Vabariigi selle algsel kujul, teised tahtsid teha nagu välismaal on, et lähme Euroopasse! Meil oli tookord ka muude erialade inimeste seas palju mõttekaaslasi. Üks neist, maausuliste noorteklubi Tõlet liige Ahto Kaasik, oli kuskil kirjutanud mõtte, et me oleme Euroopas olnud peaaegu 10000 aastat, kohe pärast mandrijää sulamist. Meil pole vaja enam kuhugi minna, me olemegi siin. Nagu noored kirjandusrühmitused ikka, tahtsime manifesti kirjutada. Ühelt poolt hindasime ja tundsime hästi kirjandust, ka rahvaluulet ning suulist rahvapärimust, teiselt poolt maailm avanes ja uus elu murdis lahti nõukogude ajal kinnistunud kontrollivaid reeglid ja hierarhiad.

Kaalusime juba Jakob Hurda pärandile toetuva seltsi loomist, kui Karl Martin, kes kuulas minu ja Kivisildniku arutelu, ütles välja, et see, mida te tahate teha, on ju etnofuturism. See oli see nõiasõna, mis käivitas kõigepealt luulerühmituse Hirohall ja Eesti Kostabi Seltsi loomise ning murrangulise tegevuse kirjandusmaastiku muutmisel. Sealt tõukusid suunad ka Võru Keele ja Kultuuri Fondi loomisel, Võru Instituudi ideoloogia, hiljem Seto liikumise osad suunad. Kuna ma sattusin tööle Fenno-Ugria Tartu keskusse, siis tegin ühe esimese tööna Soome-Ugri Noorte Loojate I Etnofuturismikonverentsi aastal 1994. Seal olid kohal noored loojad, pärastised tunnustatud kunstnikud, teadlased, kirjanikud, teatritegelased, muusikud. Konverentse õnnestus teha vist kokku viis. Tegin ka seeria kunstinäitusi ja kirjandusseminare, kus me tõlkisime Eestis õppivate soome-ugri tudengite abiga vastastikku üksteise kirjandust. Komimaalt olid seal Juri Lisovski ja Pavel Mikušev, luuletajad Alina Jeltsova, Niina Obreskova, ersad Juri Dõrin, Taula küla puuskulptuuride loojad, eriti vennad Rjabovid ja Toorama ansambel, Maris Kemal, maridest juhtis Laid Šemjer – eesti keelde tõlkija ning maride maausu organisatsiooni juht. Udmurdi kunstnik Juri Lobanov, laulja Nadja Utkina, teatrilavastaja-näitleja Olga Aleksandrova. Udmurdimaal said alguse ja jätkuvad iga-aastased etnofutuseminarid. Komimaal tegi Natalia Šostina hiiglasuuri Etnofutu festivale. Soome suunal sai innustust Kari Sallamaa, kirjandusprofessor Oulust, kes pidas hulka ettekandeid kõikvõimalikel konverentsidel ja nimetas mu etnofuturismi emaks. Sallamaa ütles, et tänu etnofuturismile on väikestel omakultuuri edasi anda soovivatel rahvastel võimalus ja tegutsemismood. Tema sõnul on etnofuturismi põhiidee „vana ja uue kultuuri ühendamine ehk mütoloogia ja folkloori ning kirjutatud kirjanduse rahvusliku aine sidumine postmodernse mõtlemise parima osaga: jäljendamise, stiilide segamise, pastiši ja intertekstuaalsusega“.

Soome suunal sai innustust Kari Sallamaa, kirjandusprofessor Oulust, kes pidas hulka ettekandeid kõikvõimalikel konverentsidel ja nimetas mu etnofuturismi emaks. Sallamaa ütles, et tänu etnofuturismile on väikestel omakultuuri edasi anda soovivatel rahvastel võimalus ja tegutsemismood.

Etnofuturism on rahvuse säilitamiseks toimiv filosoofia seda soovival rahval. See ärritab aga neid, kes soovivad allutada loova rahvuslikkuse võõrale võimule ja vaimule.

Teelauas jäi kõlama ka mõte, et „konverents pole setu ala“. Järsku paneme sellele lausele samuti värvi juurde.

Olles elanud esimesed paarkümmend aastat Võrumaal talus, ligi paarkümmend aastat Tartu linnas ning viimased paarkümmend aastat Setomaal, on huvitav võrrelda ka piire ehk erinevusi nende kultuuride vahel. Muidugi ei tasu unustada, et Tartu ja Tartumaa elanike seas on kõige rohkem Seto- ja Võromaalt elama tulnuid.

Võrumaa künkad, külma veega Pärlijõgi, käänulised teed, marjametsad ning erilised pilved ei unune kunagi, juba sinna sõites saan mingil hetkel kogu kehaga aru, et olen merepinnast õigel kõrgusel. Rõuge, kus koolis käisin, on kõige sügavamate järvedega maa, samas jääb vaid üheksa kilomeetri kaugusele Eesti kõrgeim tipp Suur Munamägi. Rõuge kihelkonnas on ühel pool mõisakultuur – mitmeid rektoreid andnud Samsonite suguvõsa, Barbara von Krüdener, kes mõjutas Aleksander II Püha Liidu asutamisel –, teisel pool aga rahulik, kannatlik, huumorimeelne, vähenõudlik, korraga nii ratsionaalse kui ka lüürilise laadiga talurahvas. Võrumaal on säilinud maausu jooni ja riitusi, ent aastate jooksul on sellest üle käinud katoliiklus, luterlus, vennastekogudused, nelipühilased, baptistid, Jehhoova tunnistajad – kõiki isegi ei tea.

Minu vanavanaema Alice Johanna Webberi vanemad läksid üle õigeusku ning rändasid Stolõpini reformide ajal välja Laurasse, mis jäi pärast sõda Venemaa poolele. Liissen nagu Alice Johannat kutsuti, saadeti 20-aastaselt Rõuge kihelkonnas Saarlase külas asuvasse tühjaks jäänud Palu tallu. Sellest talust kirikusse ei käidud, algul Liisseni pärast, siis tuli juba nõukogude võim. Vanaema Elisabeth õpetas meieisapalvet ja kui ma mõtlema hakkan, siis austas ka kümmet käsku. Samas õpetas ta meid ka loodust austama ja andis mulle edasi teadmised maailma vanimast majandusvormist – korilusest!

Kui jäin pärast Uusvada kirmast Setomaale elama, siis algul oli mul siinset palju emotsionaalsemale alusele rajatud kultuuri raske mõista. Olin kasvanud üles asjalikuma luterliku kihistusega Võrumaa kultuuris ning õppinud seejärel Tartu Ülikoolis. Kõige suurem erinevus tuleb välja matustel. Kui luterlik õpetaja või matja esitab kõnes nagu aruande lahkunu headest ja vigadest, siis õigeusu matusel on kõigil võimalus peatuda kirstu juures ning paluda andeks, kui on midagi paluda, ning anda andeks, kui on midagi anda. Mulle oli aastaid arusaamatu soovimatus võtta vastu ratsionaalseid argumente või probleemilahendusi, siin puudus huvi raamatute ja teaduse vastu, isegi õpetajad ei käi hariduskonverentsidel. Ülikoolis ja selle järel külastasin mina pea iga nädal mõnd konverentsi või teaduslikku loengut. Tõsi küll, enamus olid häälikute päritolust, kirjanike elulugudest või soome-ugri kultuurist. Samas jäi Tartus puudu kõigest käelisest tegevusest, millega olin harjunud lapsepõlves.

Meid külastasid mingid selgeltnägijad naisterahvad ja ütlesid mulle muuhulgas: ma kannatavat seetõttu, et mu ühele esivanemale on kunagi Võromaal liiga tehtud. Nojah, vanavanaema Liissen oli ju Setomaal üles kasvanud. Lapsepõlves kuulsin suguvõsalt palju kurtmist ja nurinat tema üle, alles praegu saan aru, mis kohanemisraskused tema olid.

Seto keelt olevat keeruline lugeda, loengutel tukuvad ka haritud seto mehed. Kui on aga pidu, hakkavad kostma iidvanad laulud, esitusele tulevad muistse moega tantsud – iidne kultuur ärkab ellu! Filosoofia on seto rahvalauludes, muinasjuttudes ning vanasõnades; eetika õigeusu kiriku rituaalides; ilu, kannatlikkus ja kõrgem matemaatika keerulises käsitöös; poliitika läbisaamises venelaste ja eestlaste-võrokeste vahel.

Alles siis, kui mul tuli pähe lugeda üle kogu Obinitsa raamatukogus olev vene valitsejate ajalugu, eriti raamat valitsejate naiste ränkadest saatustest, said mõned seto kultuuri jooned arusaadavamaks. Lusti tekitas Katariina II lugu – kui vene riiki sai valitseda mehe kõrvale surunud saksa printsess, siis miks ei võiks võtta seto kultuur vastu võro luuletaja? Läbisin kolm korda pärimusgiidi koolitustsükli, õppisin kaks korda kahe-aastastel pärimuskäsitöö koolitustel, omandasin kõik keerulised käsitöötehnikad, sain oma pakutrükis loodud tekstiilide eest seto sjooilmaaignõ kimmäs käsitüü tunnistuse. Läbisin teatrikoolitusi ja kirjutasin kolm vabaõhuetendust: suurvormid 30–60 näitlejaga, 7000–20000 külastajaga, olin kahe teatri asutajaliige ning kirjutasin igal aastal oma küla teatritrupile kevadnäidendi. Lisaks sellele annan koos oma kaasa Riitsaare Evariga välja raamatuid. Olen loonud kaks bändi: Lõkõriq ning Baaba ja Ka. Viimane on perebänd, kus on minu sõnad ja Evari meloodia, mida me siis koos esitame. Oleme asutanud Kunstigalerii ja Kunstizaali kauplusekese – kogu ei võistle küll ermitaažiga, kuid ilu mu ümber on!

Aga raamatuid ilmub Setomaal üha rohkem ja konverentse on ka hakanud mitu tükki aastas tulema, nii et elame hästi! Ikkagi tundub mulle, et põliselanik on suulise kultuuri kandja. Ma ei tea, kas ta mu toimetatud ajalehte Setomaagi loeb. Seto keelt olevat keeruline lugeda, loengutel tukuvad ka haritud seto mehed. Kui on aga pidu, hakkavad kostma iidvanad laulud, esitusele tulevad muistse moega tantsud – iidne kultuur ärkab ellu! Filosoofia on seto rahvalauludes, muinasjuttudes ning vanasõnades; eetika õigeusu kiriku rituaalides; ilu, kannatlikkus ja kõrgem matemaatika keerulises käsitöös; poliitika läbisaamises venelaste ja eestlaste-võrokeste vahel. Seda kõike on lihvitud aastasadu. Ja taaskord – haritus pole alati haridus!

Mulle on ühest oma äsja lõppenud ettevõtmisest jäänud meelde USA psühholoogi James Hillmani lausejupp: „Meele põhi on poeetiline.“ Kuidas teie sellest mõttest aru saate?

Minu meelest on meel ja meeles olemine seotud mõistusega. Meeles olemine võib tähendada mõne fakti või kuupäeva mäletamist, aga teiselt poolt võib meeles olla mõni valu või rõõm (just niisuguses järjekorras tuli meelde). Meeles võivad püsida esivanemad. Meelega haiget tegemine on ettekavatsetud tegu. Meelest ära minek on unustamine. Aga heameelega tehtu? Kas saab hää meelega teha halba? Hää aga tähendab vanas keeles rohkem materiaalset, asju. Kui inimese põhivajadused ei olnud enne 60-ndaid aastaid veel lahendatud, olid teatud esemed – tööriistad, kangad, kari – ka hää. Meelest minna võib mõni aastaarv, võib minna ka heategu, pigem ei lähe nii kergesti meelest halb tegu.

Meel ei ole ainult ühe inimese füüsiline ega emotsionaalne mälu. Madis Kõiv on oma filosoofilistes sõnavõttudes ja ilukirjanduslikes kirjutistes korduvalt rõhutanud ka paiga ja perekonna mälu olulisust. Paiga vaimust ja meemidest, mida ühes kohas mitmeid põlvi elava pere liige tunnetab, minevikumälust – sellest on kõnelnud Vigala Sass. Olen sellega isegi kokku puutunud.

Mul oli lapsena nagu meeles, et mu sünnimajas oli minu toa taga veel üks kaltsuvaipade, puust toolide ning lauaga tuba. Ma isegi otsisin veel üht ust, aga hoidsin seda endal meeles kui mõistatuslikku nägemust, tookord seletamatut. Niisamuti nägin mingit puuehitist kodu lähedal Kikkasaareks nimetatud künkal. Lasin vanaemal pärandada talu oma vanimale tütrele, kes oli seda juba kaheteist aasta vanuses endale palunud. Ükskord hakkasime unenägudest rääkima ja ta rääkis mulle ka toast, mida pole. Küsisin siis, et kas ta Kikkasaarest ka midagi näeb. Loomulikult nägi ta mingi puuehituse jäänuseid, see olevat olnud nagu torn või kindlus. Kuna meie suguvõsas on geen, et näed, mida ei nähta, siis üllatust ei olnud.

Praeguseks olen välja pakkunud lahenduse: 1939. aastal ehitatud telliskivimaja asemel oli hoopis tollega risti suunas ehitatud rehetare. Nii et too salapärane tuba asus majatagusel nelinurksel kõva pinnaga muruplatsil, kus sugulased oma autosid ümber pöörasid. Ei minul ega tütrel ei saanud see kuidagi ajaliselt meeles olla.

„Mul meelen kuldne kodukotus“ on ärkamisaegne laul mälukihistustes. Meil kasvas õues tiigi ääres üks kask. Mul on meeles, kuidas torm painutas neljakümneaastase kase nagu karjavitsa ladvaga vastu maad ja kuidas see siis sirgeks tagasi lõi. Vahel on asjad selgemini meeles, vahel peab neid meelde tuletama, vahel on midagi meeles ilusamana, midagi halvemana, kui see tegelikult oli. Meel on ka looja nagu luuletajagi! Ta teeb meie meelesolevaga sama mis kirjanik kirjutatuga. Seega on meele põhi poeetiline, kõik algab pähekukkunud õunast – munast, mille ilmalind merre munes või Eedeni aiast, kuidas kellelgi!

 Evar: Praegu meil piire ei ole, asi on läinud sinna, kuhu ta on läinud, see ostan-müün-vahetan. Ma vaatasin just ühte videot. Seal näidati, kuidas kuskil lõunamaal õunu kasvatati. Need käisid kõigepealt mingist vahavannist läbi. Viinamarjad pandi kobarakaupa mingit ainet täis plasttopsidesse. Puuviljadele süstiti midagi sisse, mille peale need kohe paisuma hakkasid.

Ülle: Siis hakkavad autod sõitma, siis raisatakse bensiini, tuuakse siia tomatit ja kurki. Ühelt poolt on ju väga huvitav, et me läheme poodi ja võime ükskõik mis aastaajal ükskõik mis puuvilja osta. Teiselt poolt jällegi: kas meil ikka on seda kõike vaja? Rekkajuhina saaks ju praegu ka isegi Venemaale. Meil on siin see piiri või kontrolljoone ületuspunkt lähedal. Suured autod on kogu aeg sinnapoole teel. Saalivad kogu aeg edasi ja tagasi. Kas peab ikka kõike nii hirmsasti vedama igalt poolt? Eriti selliseid asju, mida saab ka kohapeal toota. Mina arvan, et nii avatud see majandus nüüd ka ei peaks olema.