Lõuna-Eesti väärtus saab ainult kasvada. Näen seda väärtuse kasvu kogu-Eesti kontekstis ja ka ajaloolise Liivimaa kontekstis. Lõuna-Eesti tähtsus kasvab eelkõige elukeskkonnana, aga õnneks on ka prognoosid Lõuna-Eesti majanduslikust ja kultuurilisest ääremaastumisest osutunud liialdatuks või koguni täiesti põhjendamatuks. Minu seisukoht võib võru radikaalide jaoks näida provokatiivne, kuigi mu eesmärk on julgustada lõunaeesti asjaga tegelema ka neid, kes ei tunne ennast lõunaeesti keelevariantides eriti kindlalt. Radikaalsedki võru keele eestvõitlejad eksivad ka ise oma emakeeles küllalt sageli, kui nad peavad kõnelema keerulisematel teemadel ja ette valmistamata. 

Eesmärgiks ei peaks seatama vigade otsimist kas keeles või lõunaeestluse – kitsamalt võru-setu – ideoloogias, vaid eesmärgiks peaks olema motivatsioon ühiseks tegutsemiseks. Tuleb tunnustada, et selline ühistegevus on tegelikult väga hästi käima läinud ning andnud konverentside, artiklikogumike, raamatute, aabitsate, kalendrite ja heliplaatide, aga eelkõige inimeste omavaheliste kontaktide näol tulemusi, millest me kakskümmend aastat tagasi unistadagi poleks julgenud.  

Nüüd on aeg küsida, mis sobib laiema ühistegevuse motivatsiooniks ja ideoloogiliseks aluseks. 

Ajalugu on Lõuna-Eestile isegi Eesti traagilises kontekstis teinud ülekohut selles mõttes, et Lõuna-Eesti tähtsus eestluse emantsipeerumisel on olnud pigem varjus kui eksponeeritud. Lõunaeesti keel jäi eesti rahvuskeele kujunemisel kaotajaks ning see on pikka aega andnud nivelleerimise ja normatiivsuse eestvõitlejatele võimaluse suhtuda lõunaeesti keelekujudesse üleoleku ja mõistmatusega. 

Võru on tänapäeval lõunaeestluse äratamise tähtsaim keskus, aga on hea tõdeda, et väljasulgeva võitleva võrukesksuse aeg on üle elatud ning võru keelekuju, võrumaalik elutunnetus ja ajalugu hakkavad paigutuma sinna, kuhu nad kuuluvad – võru asi on tänapäeval üldlõunaeesti kvintessents, eesti keeli põhituum, aga see põhituum ei saa olla lahus üldlõunaeestist. Võru liikumise tähtsus ei seisne mitte vastandumises kogu ülejäänud Eestile ja ülejäänud lõunaeestile, vaid just vastupidi: võru asja tähtsus kasvab, kui me käsitame võrukeelsust ja võrumaalisust üldlõunaeesti ja üldeesti kontekstis. 

Romantiline mõtteviis, mis tahtis võrukestes näha Eestimaa aadlikke, kellele ülejäänud eesti rahvas peaks aadlipesad välja ehitama, tuleks asendada mõttega, mille järgi just Võrumaalt saab õppida oma juurtele truuks jäämist ja oma juurte väärtustamist. 

Ma olen kord uue ärkamisaja alguses deklareerinud, et Eesti algas Tartust. Selle juurde ma jään, unustamata ka Tartu ärkamisaegset ja hilisematki saksikust. Meie kõige uuema aja küüniliste rahajõmmide ennustused Tartu allakäigu paratamatusest pole täide läinud. Vastupidi, Tartu on kõigil elualadel sama elujõuline tõmbekeskus kui Tallinn, elukeskkonnana aga pehmem ja inimlikum, ehk ka ausam ja intellektuaalsem. Seni vähemalt. Muidugi on Tartu lõunaeesti keele jaoks kaotatud linn, kuid see ei tähenda, et Tartu oleks Lõuna-Eesti keskusena kaotatud linn. Lõunaeesti vaimulaadi mõttes pole Tartu kuhugi kadunud. Tartut pole tabanud nii masendav organiseeritud võõrmigratsioon kui Tallinna, Tartus märatseb nn arendustegevus siiski tagasihoidlikumalt kui Tallinnas, Tartus on võimalik eesti kultuurielu kosmopolitiseerumist näha õigemas, ohtlikus rakursis.

Tartu edukäik saab lõunaeesti vaimsele pärandile avaldada üksnes kõige paremat mõju, sest Tartu on ka elulaad, kuigi mitte enam tartu keel. Just selline äratundmine suunab mind täna esitama provokatsiooni, mis laseks võru ja lõunaeesti asja paista laiemas ja teatud mööndusega ka lootusrikkamas valguses. Minu provokatsiooni põhiline sisu on järgmine. Loobumata tööst lõunaeesti keele ja eriti selle võru kuju edasikestmise heaks, loobumata lõunaeesti keeles laulmisest ja mängimisest, kirjutamisest ja kirjastamisest, selle keele õpetamisest ja uurimisest ning muul viisil harrastamisest, tuleks lõunaeestlust käsitada laiemalt – elulaadina, eluhoiakuna, lõunaeesti traditsioonide väärtustamisena, umbes nii nagu Iirimaal kestab üldisest keelevahetusest hoolimata edasi iiri elulaad, koguni sellisel määral, et järjest kaevatakse välja keldi kultuuri varasemaid ladestusi ja integreeritakse need varasemad kultuurikihid tänapäeva vaimuellu. Ma mõtlen näiteks tähelepanu, mis saab osaks kristluse varajasele keldi variandile.  

Tuleks tunnistada, et lõunaeestlus ei ole ainult keeleline või veelgi kitsamalt võru- ja setukeelsus, vaid lõunaeestlus on ka kultuuriline. See tähendab ajalugu, sugulusterminoloogiat, külade struktuuri, ajaloolist teedevõrku, Liivimaa pärandit. Keelelisest laiemalt mõistetud lõunaeestluse elushoidmiseks on kandepind laiem kui võru keele oskuse põhjal väljasulgevalt mõistetud lõunaeestluse elushoidmisel.  

Tavad ja kombed, pärimused, teadmine oma päritolust, iseäralikud ütlemised – kõik see on inimeste elus omal kohal ka siis, kui keelt aktiivselt enam ei pruugita. Unistada Võrumaa muutmisest võrukeelseks on ilus, aga kardan, et see unistus ei ole eriti realistlik, arvesse võttes ka üha intensiivsemat migratsiooni Eesti rahvusriigi piiride sees. Veel ebarealistlikum oleks mõte tartu ja mulgi keelekujude taaslevitamisest nende kunagistele levialadele. See ei tähenda, et me ei peaks jätkama kõigi lõunaeesti keelekujude tutvustamist ja kas või sporaadilistki kasutamist, et nendel aladel ei kaoks passiivne keeleoskus ja nende keelekujude täielik mõistmine, ja et neid keelekujusid ei häbenetaks. Lõunaeesti keelekujude aktiivse kasutamise osas on mul teatud kartusi, mis seostuvad näiteks mõne meisternäitleja hoolimatusega lõunaeesti keele vähegi mõistusepärase kasutamise vastu. 

Lõunaeesti keelekujude vigast kasutamist ei tuleks taunida – kuidas siis keelt ikka õppida, kui ta juba on kord ununemas. Vigade hurjutamine ei muuda midagi paremaks. Kuid taunida julgeksin ma siiski keeleveiderdamist, mida esitatakse lõunaeesti keelena. 

Eesti rahvuse kujunemise otsustavate põlvkondade kestel oli Lõuna-Eesti kogu selle protsessi mootor. Veidi kontrasteerides võiks ütelda, et lõunaeestikeelne Põhja-Liivimaa pani aluse põhjaeestikeelsele eesti rahvusele. Eesti ajalookäsitlused vaatavad keeleküsimusest (ja ka koolikeeleküsimusest Lõuna-Eestis) mööda, nagu polekski siin midagi, mis on uurimist vajav probleem, rahvuslik võit või kaotus, ülekohus või paratamatus. Ajalookäsitluste taustaks on saksa või vene keel, see prisma muudab lõunaeesti ja põhjaeesti keele vahe ebaoluliseks. Eesti ajaloolastele on lõunaeesti ja põhjaeesti keel enamasti kõik üks eesti keel ja asi ants.  

Põhja- ja Lõuna-Eesti vahel oli rahvuse kujunemise põlvkondade ajal suuri erinevusi, mida pole võib-olla päris õige seletada üksnes Eestimaa ja Liivimaa kubermangupiiri abil. Riskides olla üdini ebateaduslik, vihjaksin ma siinkohal lõunaeesti elulaadile ja lõunaeesti vaimsusele, mille eripära põhjaeestilise suhtes näitestavad mõnedki ilmselged etnograafilised tõsiasjad (näiteks detailsem sugulusterminoloogia või siis see, et Lõuna-Eestis oli igal talul saun, Põhja-Eestis ei pidanud see nii olema). 

Rahvuslik liikumine 1870-80ndatel aastatel oli kõige jõulisem Viljandimaal, kogu lõunaeesti keeleala emantsipeerus nii majanduslikult kui rahvuslikult kiiremini kui põhjaeesti keeleala. Eesti rahvusriigi idee realiseerimise järel see vahe vähenes ning Lõuna-Eesti kaugemad kohad muutusid perifeeriaks. Kuid lõunaeestikeelne Eesti ala oli üldjoontes ikkagi üks riigi kõige rikkam piirkond. Oma riigi pealinn Tallinn oli lõunaeestlastele olnud võõram linn kui endine Liivimaa kubermangulinn Riia. Rahvusriigi piir määras kogu Lõuna-Eesti pealinnaks Tartu. Linnaminek (liinaminek) tähendas Tartumaal, osalt ka Valgamaal ja Võrumaal Tartusse minekut. 

Ränga hoobi lõunaeesti iseteadvusele andsid nii okupatsioonide repressioonid kui ka Nõukogude ajal otse ideoloogiaks tõstetud keeleline ja kultuuriline nivelleerimine normkeele juurutamise näol. Seda keelesuretamist harrastati paljudes Lõuna-Eesti koolides eriti 1950–60ndatel aastatel.  

Tänapäeval on põhjust lõunaeestluse pärandile vaadata uhkuse ja mõningase lootusega. Kõik lõunaeesti keele variandid on praegu veel elus. Võru keel on näidanud oma elujõudu, aga ka jutud tartu ja mulgi keelekujude kadumisest on liialdatud. Taastatud vabariigis ei ole õnneks korda läinud Tartut suruda provintsilinna staatusesse ja Lõuna-Eesti muutub elukeskkonnana üha olulisemaks. Euroopa Liit võimaldab Lõuna-Eestil taastada ajaloolisi sidemeid Lõuna-Liivimaaga. Läti keele ja kultuuri ning meie ühise ajaloo nõrk tundmine Eestis on häbi, millest tuleb kiiresti vabaneda.  

Kosmopolitiseerumisele hakkab vastu töötama juurte juurde pöördumine. Kuskilt külvatavale Eesti halvustamisele eesti noorte seas tuleb vastu seada jõuline vastutendents, Võrumaal see vastutendents juba toimib.Lõunaeestlaste eneseteadvuse tõusu võiks loota ajaloofaktide käibesse tulekust ning teadlikust lõunaeestluse harrastamisest ka kõrgkultuuris. Lõuna-Eesti võib olla vaimselt kõige tugevam eesti keele säilimise ala. See olekski ootuspärane, sest on ju Lõuna-Eestis teadliku, rahvuslikult läbituntud eestluse aeg kestnud põlvkonna jagu aastaid kauem kui mujal Eestis. 

Võib minna nii, et just Lõuna-Eestis blokeeritakse kõige meelekindlamalt iiri keelekaotusvariandi sissehiilimine kogu-Eestisse. Seda siis, kui lõunaeestit ja mis tahes muud kohalikku identsust ei ohverdata kui ülearust luksust, kui mõistetakse, et «Mida parem võruke, seda parem eestlane!»