Keeletiidüsligun mõttõn om võro kiil päämäne osa lõunaeesti keelest. Lõunaeesti kiilt om vahel nimmat ka ugandi keeles, selle et tuud kiilt om kõnõld terve Ugandi innemuistsõ maakunna maiõ pääl (ja kavvõmbalgi). Lõunaeesti oll’ üts säitsmest õdagumeresoomõ innemuistsõst murdõst (õdagusoomõ, põh’aeesti, lõunaeesti, liivi, vadja, innemuistnõ kar’ala, innemuistnõ vepsä) ja om võrdõlõja keeletiidüse jaos üts kümnest õdagumeresoomõ täämbädse päävä keelest. Neo kümme kiilt ommaq soomõ, eesti, lõunaeesti, liivi, vadja, isuri, valgõmerekar’ala, aunusõkar’ala, lüüdi ja vepsä kiil. Sotsiolingvistiga mõõdipuiõ perrä om õdagumeresoomõ kiili inämbki (nt meä ja kveeni kiil), a naidõ kümne eräle kaeminõ näütäs kõgõ selgembäle vällä keeleaoluulidsõ lakjaminegi ja ei olõnõ keelepoliitiliidsist saisukotussist.

Võro keelel (vai lõunaeesti keele Võro murdõl) ommaq olõman kõik joonõq, miä lõunaeesti keele esiqsugumadsõs tegeväq ja tedä tõisisit õdagumeresoomõ kiilist lahon hoitvaq. Säänesama om lugu ka seto keelega, midä om murdõuurmisõ praktikan lõunaeesti Võro murdõ ütes osas peetü. Et tarto ja mulgi keelealaq ommaq õkva põh’aeesti keelega kõrvuisi, ommaq neo keelevariantsiq põh’aeesti keelega rohkõmb üttemuudu. Siski om ka tarto ja mulgi keele vana põhi kimmäle lõunaeesti kiil.

Ku katssada aastat tagasi kirotõdi lõunaeesti kiilt Tarto murdõn ja keele kotsilõ üteldi ka päämidselt tarto kiil, sis täämbädses om Võromaa tuu kant, kon umma kiilt kõgõ inämb pruugitas. Võrokõisilõ om niiüteldä katõtõistkümnendäl tunnil umatsõs saanuq mõtlõminõ, et võro kiil, midä vanõmbaq latsilõ egäpäävätselt edesi andvaq, om tähtsä asi ja keelevaihtamist, miä jo käümä om lännüq, piäs kuigimuudu kinniq pidämä. Täämbäne lõunaeesti kiil om taa keele kõnõlõjidõ jaos innekõkkõ emotsionaalsõlt umanõ kodokotussõ-kiil, tuuperäst saa-i võro kiilt tõisilõ lõunaeestläisile pääle sundi. Inämbjaolt omgi mõistlikumb kõnõlda eräle mulgi, tarto, võro ja seto keelest, kuiki tõnõkõrd või nätäq, et kats kõrvuisi kiilt olõssi kirotanuq mitmit asju õkva täpsähe üttemuudu. Uma kodokotussõ keele pruukmisõ, edendämise ja oppamisõ vajadus piät tulõma grupi seest. Ka mulgi ja tarto keelel piät laskma umma ello elläq.

Võro keele umaperä tunnussit

Määndseq ommaq nuuq keelenätüsseq, miä tegevä aoluulidsõ Võromaa pääl kõnõldavist keelekujjõst umaette keele, kaemaldaq tuu pääle, kuimuudu keelepoliitilidsõlt tahetas asju nätäq? Päämidselt ommaq alanpuul üles loeduq keelevaihõq, miä ommaq olõman olnu terve vana lõunaeesti keeleala pääl ja midä põh’aeesti keele murdin ei olõq. Mõnõq võro keele joonõq ommaq ainolidsõq kogoniq terve õdagumeresoomõ keeleala pääl.

Võro keelen ommaq olõman helüq, midä põh’aeesti keelen olõ-i: afrikaat, mis nigu täüspeethelüq või ollaq nii kõva: tsiga, leibä kütsäq, ku ka pehmeq: köüds, tä küdsä, kurgukakkõhelü, võro kiräviien q, nigu sõnan mõtõq, ja nõsõnuq õ-helü, võro täpsän kiräviien y, nigu sõnan sys ‘sõs, sis’.

Lõunaeesti keelen om nätäq helümuutumiisi, mink poolõst om lõunaeesti kiil kõigist tõisist õdagumeresoomõ kiilist tõistmuudu: *koktu > kõtt: kõtu, vrd eesti kõht: kõhu ja soomõ kohtu. Niisama om muu õdagumeresoomõ “vaht, vaahto” vatt, “kaht, kahta” kattõ ja “kahe, kahden” katõ. Tõõnõ vana muutuminõ om *ükte > üts : üte; tõisin õdagumeresoomõ kiilin om tuu üks : ühe (yhden). Õnnõ lõunaeesti ja liivi keelen om ei-diftongi asõmõl ai: hain, saisma. Naidõ ja tõisi vanno muutumiisi perrä ommaki helüaoluu uurjaq vällä märgotanuq keelepuid, kon lõunaeesti keele kavvõlinõ edevanõmb lätt tõisist õdagumeresoomõ keelekujjõst eräle kõgõ inne. Tõisildõ üteldült arvatas, et alg-õdagumeresoomõ „sisemaamurdõ“ ainukõnõ püsünü perrätulõja om lõunaeesti kiil ja „rannamurdõ“ perrätulõjaq kõik ülejäänüq õdagumeresoomõ keeleq.

Vahtsõmbit lakjaajavit helümuutumiisi om ütsjago nii põh’a- ku lõunaeesti keelen, a lõunaeesti süämen võro keelen om olõmaldaq jäänüq hulga analoogiamuutumiisi, miä põh’aeesti keelen ommaq juhtunuq. Võro keele i-mitmus ja i-minevik ja ütidse õdagumeresoomõ sõnavara alalõpüsümine tekütäseki tundõ, et võro kiil om soomõ keelega hulga rohkõmb üttemuudu ku põh’aeesti keelega. Õgan võrokeelitsen lausõn om kimmäle vabahelükokkokõlaga sõnno. Põh’aeesti keelest om vabahelle kokkokõla kaonuq. Tegeligult näütäseq võro ja soomõ kiil tuuperäst ütesugumast plaani, et naaq keeleq ommaq mõlõmbaq alalõhoitjambaq ku põh’aeesti kiil, miä om kipõmbalõ muutunuq. Võro keele vabahelükokkokõla om veidükese tõistmuudu ku soomõ keelen: järgsilpehe ei tulõ ö-d (nägo, käro), edimädse silbi e tege sõna edevabahelülidses (kellä, segämä) ja tagavabahelülidse sõna järgsilpe e-q ommaq muutunuq õ-sugutsis (ma panõ, hõbõhõnõ).

Ku edesi keele järgmädse kihi pääle minnäq ja kaiaq morfoloogiat vai mooduoppust, sis om esieränis ummamuudu asi tegosõnno pruukminõ tüübilidsen lõunaeesti keelen – võro keelen.

Tegosõnaq jagonõsõq vanan lõunaeesti keelen kattõ ülembpüürdkunda. Üten ommaq sõnaq, mink olõvigu ütsüse kolmas pöörüs om ilma lõpuldaq: saa, süü, tege, tulõ, nigu õdagumeresoomõ keelin ületsehe om. Tõõsõn lõpõs olõvigu ütsüse kolmas pöörüs s-iga: jutustas, virisäs. s-tunnus tulõ ette ka mitmusõ kolmandan pöörüssen: jutustasõq, virisäseq, mitte **jutustavaq. s-lõpugaq ommaq kõik kolmõ- ja rohkõmbasilbilidseq da-tegonimegaq tegosõnaq, a siiäq ala kääväq ka jääs, eläs, kasus, istus jt katõsilbilidseq. Üteq ja tõsõq tegosõnaq ommaq saanuq olõvigu pöörüsselõpu -s esiq põhjuisil. Perit om tuu s arvada tuust, et kolmanda pöörüsse tegijäasõsõnaga (personaalpronoomõn) *sen kokkominejät sufiksit *ksen panti otsa tegosõnnolõ, miä tähüstiq säänest tegemist, miä haard tegejä tävvelidselt hindä sisse, juhtus timä hindägaq vai om tälle tähtsa. Lõunaeesti s-pöörüsselõppu om kõrvuisi säet ja alguperä poolõst samas loet hulgan maailma keelin (ka ladina kiil) ettetulõva mediaalsusõ kategooriagaq. Täämbädse päävä võrokõsõ jaos om arvo saiaq tuu katõgooria hindäkotsinõ külg, nii et tegosõnast kütsäq tulõva küdsä leibä ja leib küdsäs, paarin kääväq ka murd ja murrus, haard ja haarus, käänd ja käänüs, kon s-lõpp käü kokko hindäkotsisusõ tunnussõga -u- tegosõna tüven. A mille om eläs, opis, koolõs, ja mille osa tegosõnno puhul om üte tähendüse man võimalik s-iga ja ilma lõpulda püürdmine (makas ja maka, opis ja opp), tuud inämb ei tunnõta. Kimmähe om taa väega vana ja keerolidsõlt kujonuq nättüs, mink uurmisõs lähkümbide sugukiili seen and võimalusõ õnnõ lõunaeesti kiil.

Lõunaeesti tegosõnavormõ tegemine om uma vanaperälise olõki poolõst küländ üttemuudu soomõ keelega, a ette tulõ ka suuri vaihit alossäädüisin. Võro keelen olõ-i pööretävät eitämistegosõnna (kq soomõ en, et, ei), a om olõman olõvigu eitämisesõna ei ja minnevao eitämisesõna es. Ku põh’apuulsin õdagumeresoomõ kiilin ja esiki saami kiilin hoitva eitämise olõvikku ja lihtminevikku lahon lõpulda tegosõnatüvi ja minevigu kesksõna (eesti: ei tee : ei teinud), sis võro keelen jääs mõlõmbahe vormi alalõ tegosõnatüvi: ei tiiq : es tiiq. Võro keele opja inemise viganõ ütlemine: ma es *tennü tähendäs hoobis eitämist tinkõlõjan kõnnõviien.

Käändsõnno mooduoppusõn omma kõgõ inämb ummamuudu mõnõq käändmislõpuq, ku näid muiõ õdagumeresoomõ kiiligaq kõrvuisi kaiaq. Esierälidselt huvitavaq ja kiriväq ommaq sisseütlejä käänüsse lõpuq. Eesti -sse lõpulõ vastas paiguldõ sisseütlejä lõpp -he, midä tulõ ette õnnõ võro ja seto keelen, ja -de, miä om ütine võro ni tarto keelele. Võro kotussõpääline vahtsõndus om alalõütlejä käänüsse lõpu -le pruukminõ sisseütlejä tähendüsen. Nii omgi tõtõlugu rahvalik tähelepandminõ, et Võro-Tarto bussin küsüse inemiseq piletit Põlvahe, Põlvalõ ja Põlvadõ, olõnõs tuust, määndsest kotussõst nä pääle tulõva. Seenütlejä käänüsse lõpp om võro keelen kas -h vai -n. Muistidsõst käänüsselõpust *-sna om tõisin õdagumeresoomõ kiilin saanuq -ssa vai -s, õnnõ lõunaeestin ja ütsikin soomõ murdin om tuust edimält saanuq *-hna ja sis -hn, -h vai õnnõ lõunaeestile umatsõlt -n: mõtsahn ~ mõtsah ~ mõtsan.

Tõõsõq esiqsugumadsõq käänüsselõpuq ommaq saajakäänüsse -s, kotussidõ ka -st, nigu näütüses võtt´ naasõs ~ võtt´ naasõst (vrd põh’aeesti võttis naiseks), ja kurgukakkõhelügaq -q lõppõvaq piirikäänüsse, ilmakäänüsse ja ütenkäänüsse lõpuq, nigu huunõniq, huunõldaq, huunõgaq sõnast hoonõq. Lihtsämbäs tettün kiräviien naidõ käänüsside lõppõn külh inämb q märkmise sundust ei olõq, a välläütlemine iks käü kurgukakkõhelüga, esieränis lausõ rõhulidsõn kotussõn. Käändsõnno mitmusõ nimekäänüsse tunnismärk olõ-i võro keelen -d, a om kurgukakkõhelü – kala : kalaq, illos : ilosaq. Mitmusõ umakäänüssen ja tuu perrä tettüisin käänüssin pruugita-i võro keelen de-tunnussõ liitmist ütsüse tüvele, nigu põh’aeesti keelen, a umaette mitmusõ tüvve: naisi, kallo, ilosidõ. Tuud om tihtsä i-tunnussõ perrä harinõdu nimetämä i-mitmusõs.

Sõnavara poolõst om võro kiil põh’aeesti keelega kõrvuisi kaiõn peris esisugumanõ. A vahtsõmb kultuursõnavara om ütine ja tõsõs om ka harilik, et kõnõlõmisõ aigu lainatas sõnno eesti ütiskeelest võro kiilde. Ku kõrvuisi kaiaq võro, põh’aeesti ja soomõ keele sõnno, sis om nätäq, et õnnõ osa sõnavarast om võro ja soomõ keelen ütine, nt kooldaq, sõsar, lämmi, kõiv. Hulga lövvüs säändsit lõunaeesti keele sõnno, midä olõ-i põh’aeesti ega ka soomõ keelen, nt mõskma, kaema, kesv, hahk. Võro keele näütäjide asõsõnno seo, taa ja tuu tähendüse jagonõminõ om peris ummamuudu asi, säänest lövvü-i ütengi tõõsõn õdagu­mere­soomõ keelen.

Lausõehitüs om võro ja põh’aeesti keelen inämb-vähämb ütesugunõ. Vaihõq tulõvaq sisse päämidselt rektsioonõn: vanaimä murõhtas vas´kat – põh’aeesti:vanaema muretseb vasika pärast; käve seeneh ja mar´ah – põh’aeesti: käisin seenel ja marjul; ma pakõ sinno – põh’aeesti: ma põgenen sinu eest. Üts tunnõtumb vaheq om tuu, et eitämisesõna või võro keelen olla tegosõnast takanpuul: olõ eiq ‘ei ole’, ütle es ‘ei öelnud’.

Võro keeleala

Lõunaeesti keeleala paikapandminõ om ületsele küländ lihtsä: piir põh’aeesti ja lõunaeesti keele vanno murdidõ vaihõl lätt Mõisaküläst Villändi lähküle, säält Võrtsjärve põh’aotsa ja säält põh’a puult Tartot Imäjõõ suuni. Sääne oll’ olokõrd 20. aastasaa algusõn. Täämbädses om lõunaeesti kiilt uma aoluulidsõ ala põh’aosan niivõrra veidüq alalõ, et tarto ja mulgi keele mõistjil olõ-i sääl inämb tuu keele keskkunda egäpäävätsele ümbre.

Lõunaeesti keele Võro murdõ ala om umal aol lihtsä moodugaq paika pant: Võro murdõs ommaq loeduq kõik murraguq, midä kõnõldi aoluulidsõ Võromaa maiõ pääl, Petserimaal ja keelesaari pääl ni Tarto murdõs kõik aoluulidsõ Tartomaa maiõ pääl ja Valgamaa Luke kihlkunnan kõnõlduq lõunaeesti murrakuq. Ku murdõuurminõ jõud´ üldistüisi tegemiseni, tull’ vällä, et edimält tett jagaminõ om häste õnnistunuq ja arvadaq 20. aastasaa algusõ lõunaeestläisi hindätundmisõga kuunkõlan: Võromaa ja Tartomaa piiri lähküle korjus küländ suur osa samakiilsüsjuunist lõunaeesti keele seen. A näütüses Võro Räpinä ja Tarto Võnnu murrakidõ vaihõl om väega veidü vaihit, nii et vana Võromaa piir olõ-i säälkandin kukki tähtsä keelepiir. Täämbädses pääväs mitmit kõrdo muutunuil administratiivpiirel om uma osa keelehoiangidõ ja ka keele hindä kujondamisõl. Näütüses parhilladsõl Põlvamaal om lõunaeestikeeline keskkund õgal puul alalõ, olkõ tuu sis kas aoluulinõ Võromaa vai Tartomaa.

Selgide piire tõmbamisõ asõmõl tulõssigiq lihtsäle üldäq, et võro kiilt kõnõldas ületsele sama suurõn piirkunnan nigu om aoluulinõ Võromaa, õnnõ mõnõq Tartomaa alaq ommaq võrostunuq ja mõnõq Võromaa alaq (liinaq ja alõviq) suurõmbalt jaolt eestikeelitses muutunuq. Tunnõduq lõunapoolidsõq keelesaarõq Lätin ja Pihkvamaal ommaq kaonuq, a võro-läti katõkeelitsit inemiisi lövvüs kukkivõrd Eesti-Läti piiri veeren Kornetin, Hopan ja Aluksnõn. Pall’o võrokeelitsit inemiisi eläs Eesti suurõmbin liinun Tal’nan ja Tarton. Kõgõ vanaperätsempä võro kiilt või löüdäq Tsiberist sinnä vällä rännänüide võrokõisi küllist.

Võro keele hummogupiir om vana õdagu- ja hummogukerigu piir, Liivimaa ni Pihkva kubõrmangu piir. Hummogu puult tuud piiri perit lõunaeestläisi tundas häste ku seto rahvast ni nä kutsva umma kiilt kimmähe seto, mitte võro keeles.

Et võrokõisil ja setodõl om mõlõmbil uma kimmäs hindätiidmine, kuuldva nä naabridõ keele kõgõ väikumba vaihõ ka är. Esieränis käü tuu võrokõisi kotsilõ. Kukki 20. aastasaa I poolõn kõnõldu võro keele hummogupoolidsõ murdõ ja seto keele päämidseq joonõq omma pia ütesugumadsõq, või jo pikembät aigu nätäq keele muutumist hindätiidmise perrä: setoq hoitva alalõ ja toovaq eräle vällä seto ummis peetüid keelejuuni, a hummogupoolidsõq võrokõsõq varivaq noid ja säädvä umma kiilt inämb õdaguvõrolidsõmbas (nt seenütlejä käänüsse lõpp -n varatsõmba -h asõmõl, tugõva k ja ts ületses muutuminõ kerik : kerigu ja kants : kandsi tüüpi sõnnon). Lajalt teedäq arvamisõ perrä või võro ja seto keelel vaiht tetäq välläütlemise kõla perrä Täämbädsel pääväl tuu peris nii inämb olõ-i. Esiki õdaguvõrokõisi kiil vanno linte pääl om inämbält jaolt hulga tagapoolitsõmba välläütlemisegaq ku täämbädse päävä keskmädsen vannusõn setodõl – om päsemäldäq, et eesti kiräkeele keskkunnan lätt välläütlemine kõrrast inämb “Eesti keskmädsele” ligembäs, nii võrokõisil ku setodõl.

Võro keele kõnõlõjaq

Võro kiil om täämbädse päävä saisuga keskmädse suurusõga õdagumeresoomõ kiil: taad mõist kõnõldaq 50 000 kooni 70 000 inemist. Nummõr 70 000 om vällä rehkendet Võro Instituudi Lõunahummogu-Eesti perräküsümise (1998) perrä. Rehkendet om noidõ inemiisiga, kiä ütliq, et nä kõnõlõsõq võro kiilt kas egä päiv vai kimmän olokõrran. Vana Võromaa inemisile ommaq mano arvaduq võro keele kõnõlõjaq suurõmbin Eesti liinun. Nii vai tõisildõ om 70 000 kõgõ julgõmb arvaminõ võro kiilt mõistjidõ inemiisi arvu kotsilõ. Ku mõtõldaq tuu pääle, et inemiseq hindasõq umma keelemõistmist sakõstõ üle, võisõ noid inemiisi, kiä võro kiilt periselt kõnõlda mõistsõq, 1998. aastal ollaq 50 000 henge ümbre.

Kaemaldaq tuu pääle, et võro kiilt kõnõlõs peris hulga inemiisi, om ta kiil rassõlt häömise veere pääl. Pia kõik võrokõsõq ommaq võro-eesti katõkeelidseq ja suurõmb osa näist kõnõlõs latsigaq eesti kiilt. Viimätside koolilatsi perräküsümiisi perrä kõnõlõs õnnõ paar protsõnti aoluulidsõ Võromaa koolilatsist ummi vanõmbidõgaq võro kiilt. Tuu tähendäs, et inemiisi, kink imäkiil om võro kiil, jääs õga põlvõ kaomisõgaq mitmit, tulõvan aon esiki kümnit kõrdu veidembäs.

Võro keele opminõ säändsen saisun, kon keele edesiandmisõ tahtminõ om nõrk, a kiil om vanõmba põlvõ jaos viil päämine kiil, om hariligust veidükese tõistmuudu. Hariligult kõnõlõsõq vanõmbaq latsiga eesti keelen, a pruukva suuri inemiisiga kõnõldõn võro kiilt ja lats saa jo varra keele selges, õnnõ ei tarvidaq tuud. Koolin ja tõisi latsiga läbikäümise man täl tuud kiilt vaia ei lääq, a ku nuur inemine tüühü lätt, trehväs tä sagõhõhe võrokiilsehe keskkunda. Ku nii juhtus, käänd nuur inemine uma keelemõistmisõ kõnõlõmisõs ja aastidõgaq muutus timä kiil kõrrast kimmämbäs. Teno toolõ ommaq tüükotussõq Võromaal nuuq paigaq, kon võro keele pruukminõ om tävveste harilik. Sääne asi om vaihõ sisse tennü poiskõisi ja tütärlatsi keele selgessaamisõlõ: tsuraiän poiskõisi jaos om täüsmiihi maailm huvitavamb ku kuul ja tulõvaao eloplaaniq, tuuperäst om ka “täüsmiihi kiil” poiskõisi jaos tähtsä ja uhkõ asi. Tütärlatsi jaos om tähtsä päält kooli lõpõtamist kas korgõmbahe kuuli edesi minnäq vai latsi kasvatama naadaq. Ütskõik kuis sis elo lätt, võro kiil olõ-i kummalgi juhul väega tähtsä. Ku säändside keeleharinõmiisiga noorõq inemiseq perre loovaq, nakkasõq vanõmbaq ka umavaihõl eesti keeli kõnõlõma ja latsi võimalusõq võro kiilt kuuldaq jääseq kõrrast väikumbas ja johuslidsõmbas.

Infoütiskund ütelt puult tege võrokõisi keelevaihtusõ kipõmbas, selle et massimeediä tuu eesti ja inglüse keele kõigilõ kodo kätte ja inemiseq ommaq kõik pääväkese kõrvuga tõõsõ keele seen. Tõõsõst külest om teno infoütiskunnalõ võrokõisil kasunu mõistmine umma kiilt tähele panda ja tähtsäs pitäq. Täämbädsel pääväl om jo perrit, kiä ommaq valinu võro keele kodokeeles tiidmisega ja olõ-i lännü sisseharinut “kiräkeelestümise” tiid. Et täämbädse päävä võro keelest saias eesti ütiskunnan ületsele häste arvo, sis saa tuud pruukiq kotussõpäälidse umaperä vällä näütämises. Ku elo nii edesi lätt nigu täämbädseniq om lännüq, sis saa võro keelest tulõvigun nn kultuurdialekt, midä pruugitas tiatripüüne pääl ja kirändüsen, pidopääväkõnnin ja reklaamõn, kiil, mink tarvitajaq sõski eesti ütiskiilt umas imäkeeles pidäväq. Tähtsäs võro keele selgessaamisõ võimalusõs saa suurõst pääst taa keele äropminõ ja tähtsäs võro keeli läbikäümise kotussõs saa interaktiivnõ meediä. Võro keele harilik edesiandminõ vanõmbidõ suust latsilõ sünnüs jo täämbägi ja lähembän tulõvigun õnnõ säändsin perrin, kiä ommaq tiidmisega taa tii valinuq. Ku kiilt avaligun pruugin tähtsäs peetäs, sis tuu piässi säändse tii valimisõs õgal juhul julgust andma.

Võro keele staatus ja pruukmiskotussõq

Parhillaq võro keelel määnestkiq staatust säädüse iin olõ-i. Määne tuu võinu ollaq? Võrokõsõq, kiä kõik ommaq võro-eesti katõkeelidseq, piä-i hindit veidembüses, a innekõkkõ iks eestläisis, Eesti inämbüsrahvas. Kotussõpäälidse hindätiidmise perrä peetäs hinnäst võrokõisis, päämine võro hindätiidmise kandja om võro kiil. A tuugipoolõst tekü-i võrokõsõl keelelidse veidembüse tunnõt – võro kiilt pruugitas timä ümbre pall’o. Päälegi om taa kiil eesti keelele küländ lähkün ja timä tarvitaminõ vai – vastapiten – mittemõistminõ tii-iq määndsitkiq suuri arvosaamisõhäti.

Tuu tähendäs, et võro keelele saa-i veidembüskeele staatust tahtagi, võro keele kõnõlõjidõ meelest olõ-i taa veidembüskiil. Võrokõsõq ommaq üten tõisi lõunaeestläisiga Eesti riigi ülesehitämise, kultuuri ja majandusõ arõndamisõ man ammõtin olnu. Võro keelest om Eesti ütiskunnan hulga aigu kõnõldu ku murdõst. Võrokõsõq olõ-i toolõ perrä kitnü, a olõ-i pikkä aigu ka midägi vasta ütelnü. Et täämbädse päävä võro keele saisust ütiskunnan täpsämbält arvo saiaq, olõssi sõski hää vastaossuisi täüs poogituist mõistist murrõq, murdõkiil vallalõ üldäq ni regionaalkeele mõistõt pruuki. Kotussõpäälitside vai tõõsõ sõnagaq regionaalkiili sisse loetas Euroopan mitmit riigikeelele lähkeisi kiili, minkal om uma kiräkeele aolugu ni mink kõnõlõjaq ommaq katõkeelidseq ja mitmõkihilidse hindätiidmisega (nt kašuubi kiil Poolan ja alambsaksa kiil Saksamaal). Eesti ütiskunnan olõ-i taad asja viil küländ pall’o märgit ja tuuperäst ommaq poliitiguq saanuq ka võro keele staatusõ hädäst müüdä kaiaq.

Säädüisi, miä võro keelele määndsegi kimmä kotussõ andnuq, olõ-i olõman, a tuugiperäst läts’ keele edendämine 1990. aastil riikligult käümä. 1890. aastil otsa saanuq lõunaeestikeelidse (tartokeelidse) algkooli asõmõl om täämbä külh eestikeeline koolioppus, a kuul olõ-i inämb kotus, kon võrokõisist tahetas põh’aeestläseq tetäq. Murdõ saisun võro keelel om koolin uma kotus olõman. Huviliidsi oppajidõ iistvõtmisõl ommaq 26 vana Võromaa koolin võro keele valikainõ- ja tsõõritunniq, võro kiilt pruugitas ka kodoluu oppamisõ man.

Võro kiilt saa oppiq Tarto Ülikoolin katõ semestri joosul, ka Võro instituudin om suurilõ inemisile võro keele kursuisi kõrraldõt.

Riigi toega ilmus võrokeeline aoleht “Uma Leht”, midä Saar Polli 2005. a meediäuurmisõ perrä lugõ üle 30 000 inemise. Projekte abigaq tetäs raadiosaatit ja võrokeelitside telesaatidõ sarju, miä ommaq mõtõlduq pääle võrokõisi ka tõisilõ eestläisile. Internetin om saiaq võrokeelitsit programmõ ja puutrimänge, harilik om tuu, et Internetin pruugitas uma arvamisõ välläütlemises võro kiilt.

Aastan tulõ vällä umbõs viis võrokeelist raamatut. Om hulga nuuri kirotajit, kiä uman tüün võro kiilt pruukvaq. Võrokõsõq ommaq kõgõ eesti kirändüse tsihiandjidõ hulgan olnu. 20. aastasaa edimädsen poolõn kirotiq nä päämidselt eesti keeli, a viimätsel aol om kõrrast inämb naatu umma võro kiilt pruukma.

Võro keele korpusõ kimmätämise jaos oll’ tähtsä Võro-eesti sõnaraamadu vällätulõminõ 2002. aastal (15 000 märksõnna). Parhilla tetäs Eesti-võro sõnaraamatut, miä võissi võro keelen kirotamisõlõ suurõmbat huugu anda. Viil olõ-i vällä tulnu põh’alikku grammatiga ülekaehust.

Tävveste tagasi tegemäldaq om lõunaeesti keele inneskine tähtsä kotus lutõri kerigu man, miä sada aastat tagasi oll’ üts viimäne tarto keele kaitsja ja tarvitaja. Viil olõ-i mõtõld tuu pääle, ku tähtsä olnu võro keele pruukminõ haigõmajan ja hoolõkandõmajan – imäkeeline läbikäümine avitanuq kimmähe vanno inemiisi ello parõmbas tetäq. Võrokeeline popkultuur (muusiga ja luulõtusõq) om üle Eesti teedäq ja lätt pall’odõlõ kõrda. Tuu tiidmise poolõst, kuis kõik olõma pidänü, saavaq võro keele olõmanolõkist tukõ üleilmastumisõ vastadsõq kõgõn Eesti ütiskunnan.