Idarühma kuuluvad Ida-Rõuge, Vahtsõliina ja Setomaa. See keeleala näikse olevat võõrmõjudest enamvähem puutumatu, järelikult kõige vanapärasem. Endastmõistetavalt on seal säilinud nii sõnaalguline h kui ka järgsilpide o. Muiste sõna lõpul olnud k ja  t on asendunud kõrisulghäälikuga, aga sõnalõpu h on vanimas kõnepruugis alles hoidunud: hoonõh (os. hoonõht), lapõh „sea küljeliha“ (os. lapõht), terveh (os. terveht), terehkäsi „tere“ – ma ei annas sullõ terehkätt ka, ku sa sääne olt „ma ei tereta sind ka, kui sa niisugune oled“. Noorematel on ainsuse nimetavas algne h asendunud katkehäälikuga, aga osastavas on h alles: rõibõq (os. rõibõht), purrõq (os. purrõht), hamõq „särk“ (os. hamõht), imeq (os. imeht). 

Muistseis häälikuühendites rh ja lh on toimunud metatees: kahr „karu“ (om. kahru, os. kahru), nühr „nüri“ (om. nührü, os, nührü), pahr „kult“ (om. pahru, os. pahru), võhl „kade ja tige inimene“ (om, võhlu, os, võhlu). Ülipika täishääliku või kaksitäishääliku püsimist on soodustanud neile järgnev h: riihte „rehte“, miihhi „mehi“, suuhhõ – suuhtõ „suhu“, puuhtõ „puu otsa“, jaahtuma „jahtuma“, seohhu „sellesse“, jauhha „jahu“. 

Võru idarühmas on tavaline he-sisseütlev: kerikohe „kirikusse“, Petserehe, kambrõhe „kambrisse“, nurmikuhe „puust toidunõusse“, põrgohe „põrgusse“. Seesütleva hn-lõppu on enamasti kasutatud Ida-Rõuges: mõttõhn ja meelehn „mõttes ja meeles“, suu lukuhn „ on vait“, liinahn „linnas“, koh „kus“, tahn „siin“, nõuhn „nõus“; Vahtsõliinas, kus helitu n kipub kaduma, lepitakse h-ga: mõtsah, „metsas“, kotoh „kodus“, marjah „marjul“, nurmõh „nurmel“ siih „siin“. Võru idarühma ht-liste tegusõnade puhul on võimalik tutvuda järgsilpide astmevaheldusega: naarahtamma: naarahhass „naeratab“, murõhtamma : murõhhass „muretseb“; unõhtamma : unõhhass „unustab“; suigahtamma : suigahhass „tukub“. Ka hus-lõpulistes deverbaalides on  h alles: röögähüss „röögatus“, kräägsähüss „krääksatus“, plagsahuss „plaksatus“, paugahuss „paugatus“, haugahuss „haugatus“. 

Vana võru keel tundub olevat silmapaistvalt h-rikas. Küllap seda rikkust on aidanud suurendada asjaolu, et h-l on tulnud täita ka algse dentaalspirandi aset: magahamma : magahasõq „magavad“; lubahamma : lubahasõq „lubavad“; pagõhõsõq „põgenevad“ : pagõhõjaq „põgenejad“; rabahamma „linu rabama“ : rabahasõq; palahamma „heinu kaarutama“ : palahasõq. Ka hus-lõpulistes nimisõnades: lubahuss „lubadus“, magahuss „magamine“, halõhuss „haledus“, segähüss „segatis“, rasõhuss „raskus“. Tähelepanu väärivad eδa-adjektiivid, milles samuti h säilinud: hõbõhõt „hõbedat“, kibõhõp „kibedam“, libõhõst „tuhalehelisest“, ligõhõp „märjem“, pümehet „pimedat“. 

Võru idarühma keel on rikas väga vanapäraste sõnade ja sufiksite poolest. Eriti huvipakkuv on tegusõna. Momentaansust väljendav järelliide ehk sufiks hut on nõnda vana, et mujal seda enam ei kasutata, aga Ida-Rõuges, Vahtsõliinas ja Setos on ta  vajalik, vanima põlve kõnepruugis vahel vältimatugi: tõigahutma „peaga noogutama“, timä tõigahut; liigahutma „liigutama“, ma liigahuti; tänähütmä „äkki kirsatama, karjatama“, kana tänähüt; haugahutma „äkki haugatama“, pini haugahut, putahutma „puudutama“ – ku jalg kohe putahut, nii olõ kummalõ; ikahutma „pisut nutma“, lats ikahut’, litsahutma „pisut litsuma“, litsahutnuq, nühähütmä „pisut nühkima“, timä nühähüt’. 

Nagu eeltoodust selgub, on Võrumaal kaks vanapärase kõnepruugiga keskust: Ida-Hargla ja Võru murrakute idarühm. Esimene on mõõdetelt kitsuke ala, kuhu vanapärased jooned näikse olevat kaasa toodud mujalt, teine on laia põhjaga keskus, mis on samal kohal suutnud püsida aastasadu. Selle keelelise omapära on mõnevõrra aidanud alles hoida lähikonnas asunud setod, kellega on oldud heas läbisaamises. Ammustaega Vene võimu alla sattunud kreekakatoliku usku setosid on vahel peetud eri hõimkonda kuuluvaks rahvakilluks, kuid keele järgi otsustades ei vasta sellised arvamused tõele. Kui setode keelepruugist vene laenud ja muud vene pärasused maha arvata, jääb järele võru keel. Hüüdnimi seto näikse pärinevat 1739. aastast, millal Räpina paberiveski juba töötas ja toodangut andis. Paberiveski vajas kaltse. Petseri lähikonna eestlased ostsid Petseri savinõude tööstusest potte ja kausse, mida veeti koormaviisi Tartumaale ja kaugemalegi. Kaup vahetati kaltsude vastu, kaltsud müüdi paberiveskile. Leidus selliseid kausitahtjaid, kes vanapärasest kagueesti kõnepruugist ei saanud aru. Siis käes kauplemine naeru ja naljaga pooleks. Eanmasti püüdsid kausikaupmehed vanapäraseid sõnu vältida, aga kauba näitamisel tuli korduvalt küsida „Kas taht setä (pro seda) vai setä? Korduv setä ja järgsilpide o valmistasid ostjale lõbu. Polnud siis ime, kui järgmiste kaubareiside ajal rõõmsalt hüüti „Tere, kausiseto! Tere seto!“ 

Kausikaupmehed hüüdnime pahaks ei pannud, nende meelest tundus seto sõbralik ja kodune. Eks laste ristimisel oli papp kirjutanud kirikuraamatusse pikad vene nimed, aga pärast ristimist püüdnud laste vanemad võõraid nimesid suupärasemaks muuta: Irinast sai Iŕo, Efimiast Hemmo, Nikitast Kito ja Fedorist Höödo. Võõrast nimest sai hellänimi „hellitusnimi“. Üsna sageli oli hellitussufiksiks o. Hüüdnime populaarsust tõstis Räpinä kirjamees Hermann Julius Schmalz, kes setoaineliste naljalaulude ja –lugudega saavutas suurt menu.