Võru keele põhjarühma kuuluvad Põlva, Räpina ja Kanepi.

 PÕLVA. Et mitme mõisa omanikel on olnud kombeks osta või vahetada ka erinevatelt murdealadeelt pärit tööjõud, ei pääsenud võõrmõjudest võru keele põhjarühma kuulunud Põlvagi.
Põlvas säilinud arhailistest joontest nimetame järgmisi: 

1. muistse sõnalõpulise –k või –t asemel on kõrisulghäälik: kastõq, andaq, imägaq, latsõq, tulõvaq;

2. sõnaalguline h: hago, haud, hambaq, hädä;

3. sõnalõpuline h: herneh (os. herneht), terveh (os. terveht), hoonõh (os. hoonõht), hamõh (os. hamõht);

4. h püsi mitmesugustes konsonantühendites: kahr „karu“ (om. kahru); vahr „võru“ (om. vahru); nühr „nüri“ (om. nührü); saisahtamma, murõhtamma, pini haugahtass; vikaht, pilahk „peerupiht“, palohkaq „pohlad“, molohkist „murakatest“

5. tugev j-line kaashäälikute peenendus: kott, tükk, lump „lomp“, kańd „kandis“, katt „kattis“, vagja „vai“, lagja „lai“, lakja „laiali“;

6. ülipikk täishäälik h ees: maaha „maha“, taaha „taha“, päähä „pähe“, tüühü „töösse“, riihte „rehte“;

7. täielik vokaalharmoonia: hädäldämä, ähvärdämä, hämärdümä, sünnütämä, vanakõnõ, koürdamma, tõrõlasõq;

8. teise silbi o püsi: eloline, kado, paltanuq, kokko, jalgoga

9. l-, r- ja s-järgse j kadu: vaŕokaetuss „peegel“, maŕah „marjul“, kirotuss „kirjutus“, pal’ass „paljas“, hal’ass „haljas“, kośaq „kosjad“;

10. he-lõpuline sisseütlev: kõivistohe, lepistühe, mõisahe, Põlvahe; ka määrsõnades: aiksahe, rukussihe „kägarasse“, ilosahe, selgehe;

11. h- ja hn-lõpuline seesütlev: kotoh, koolih, tarõh, siihn, iihn, suuhn, käehn;

12. rohke a-mitmuse kasutamine: püttä (a. nim. pütt), pirda (a nim. pird), kuusõ kukkagaq „kuuse käbidega“, njappagaq „näppudega“;

13. muistsest ksen- või kset- lõpust arenenud oleviku kolmanda pöörde vormid: opiss: opisõq, hüppass: hüüpäseq, parandass: parandasõq. Samad lõpud on olnud teoks ka ühesilbiliste tüvedega verbide ainsuse kolmanda pöörde moodustamisel: timä toosõ „toob“, sööse „sööb“, jääse „jääb“, mitmuse kolmas pööre on siiski va-lõpuline: nimät toovaq, sööväq, jääväq. 

RÄPINÄ. See piirkond muutus asustuslooliste seikad tõttu keeleliseks segaalaks. 1728. Aastal ostis Karl Gustav Löwenwolde Räpina mõisa valdused ja alustas suurte ehitustöödega: tellisevabrik, jahuveski, saeveski, paberiveski. Rajati uusi mõisaid, ehitati mõisahooneid, see kõik vajas tööjõudu. Rahva elu oli Räpinas halvem kui mujal Võrumaa mõisates. Ränkraskele tööle lisandus ebainimlik kohtlemine. Polnud siis ime, et paljud inimesed pagesid üle Peipsi Venemaale kergemat põlve otsima. Põgenike asemele tõi mõisnik tööväge oma Tartumaa mõisatest. Tõenäoliselt hakkas Räpinässe tartumaalasi tulema juba alates 18. sajandi algupoolest, tööjõu juurdevool jätkus hiljemgi. Tekkis segaala, kus samaaegselt käibel mitu kõnepruuki.  

Imelikul kombel on räpinlased selles segadikus suutnud alles hoida väga vanu võru keele jooni. Nimetame kõige meeldejäävamaid: 

1. sõnaalgusel h püsi: haroline, häbeläss „häbelik“, haŕaga „harjaga“, hummogu, hoitma;

2. muistse sõnalõpulise k või t asemel kõrisulghäälik, ehkki selle kasutamine ei ole järjekindel: kastõq, rossõq, kandaq, es tulõq, minguq, vanõmbaq, väikesep poiskõsõq;

3. ka sõnalõpuline h on säilinud: murõh (os. murõht), hamõh (os. hamõht), veneh (os. veneht, sisseütlev vennehe);

4. ht püsi momentaanverbides: naarahtama, saisaht’ „seisatas“, murõhtanuq, es haugahtaq;

5. täielik vokaalharmoonia: häbendämä „häbenema“, hämmätüss „soust“, seletädä, läügähüss „hoop“, sündümä, nõstõtiva „tõsteti“, ossõndama „oksendama“, varbakõnõ;

6. he-lõpuline sisseütlev: paossihe, puhtehe „matusepeole“, Lepundihe „Lepundi poole“, kodokotsõhe „kodukohta“;

7. h-või hn-lõpuline seesütlev: seeneh „seenil“, mõtsah, säläh, takah „taga“, päähn „peas“, paahn „pajas“, maahn „maas“;

8. a-mitmus: parma „parme“, lasta „laaste“, kukka „käbisid“, talla „talusid“, läppä „lompe“. 

Rohke esinemusega äratavad Räpinas tähelepanu ka sellised keelelised nähtused, mida mujal ette ei tule. Näiteks teise silbi i muutumine e-ks, eriti just tugevas astmes: veete „veeti“, viide „viidi“, nätte „nähti“, pante „pandi“, tettäväq „tehti“. Samalaadset muutust võib kohata järgsilbeski: pessete „peksti“, ütelde „öeldi“, kastete leibä „sõtkuti leiba“, parandevaq „parandasid“. 

Järgsilbes pakub huvi o ületaotlus. Tugevas astmes on teise silbi u muutunud o-ks isegi säärastes sõnades, kus algselt o-d ei olnud: kats tsirko „kaks lindu“, kutsoq „kutsuda“, haukoq „haukuda“. Ka kolmandas ja neljandas silbis ei ole o haruldane: kõnõlnoq „rääkinud“, koŕatoq „korjatud“, parandanoq  „parandanud“. Eesvokaalsete sõnade järgsilbes kuuleme o asemel ö-d: süüdö „süüdi“, sündö „ sündis“, vidänöq „vedanud“, sündönöq „ sündinud“, olliva ärä häädönöväq „olid ära hävinud“.  

Peale adõr- ja ladõv-tüübi on räpinlased vahevokaali ehk švaa kasutusele võtnud ka seal, kus teised lõunaeesti murrakud seda ei tuunista. Sageli võib kuulda lehem (pro lehm), vihem (pro vihm), puhõm (pro puhm), kahõr (pro kahr), kõhõn (pro kõhn), käher (pro kähr), pähen (pro pähn). 

Erilise poolehoiu on võitnud oleviku ainsuse kolmanda pöörde se-lised vormid: timä lööse „lööb“, sööse „sööb“, kääse „käib“, veese „viib“, jääse „jääb“, saasõ „saab“, loosõ „loob“, toosõ „toob“. Veelgi hoogsamalt on võsunud e-minevik: mäheväq „mähkisid“; lahevaq „lõhkusid“, tasõ „tasus“, mak kere „ma kerisin“, opeme „õppisime“, vaheme „vahtisime“, usõvaq „uskusid“, kasõvaq „kasisid“, rüheväq „rühkisid“, reheme „materdasime (ussi)“. 

Kogu materjalidega lähemalt tutvudes on jäänud mulje, et räpinlased on keeleloomes aktsiivselt kaasa löönud. Tõsi küll, igapäevases kõnekeeles on võimust võtmas tartupärased keelendid. Vahel võib kuulda tartumaalastele omast epenteetilist palatilisatsioonig, aga ometi on sealjuures on suudetud alles hoida ka arhailisi võrulikke jooni. 

KANEPI Kolmandana võru põhjarühma kuuluv Kanepi ei ole samuti kellelet ühtlane. Kanepi kirikukihelkond loodi 17. Sajandi seitsmekümnendail aastail Otepää, Urvaste ja Põlva kaugemate osade liitmise teel. Otepää, Urvaste ja Põlva kaugemate osade liitmise teel. Otepää kihelkonda kuulunud Valgjärve on segaala, kus pralleelselt kasutusel nii Tartu kui Võru murde elemendid. Võru palatisatsiooni kõrval võib sageli kuulda tartupärast epenteetilist palatisatsiooni – peenenduse (i-ainese) siirudmist kaashääliku ette: Kõrvuti eksisteerivad üits ja üts „üks“, kaits ja kats „kaks“, laits ja lats „laps“. Sõnaalguline h enamasti puudub: aige „haige“, alestama „halastama“, ais „hais“, tavaline on tartu murdele omane de-lõpuline sisseütlev: kerikude „kirikusse“, mõisade „mõisasse“, ka adverbides: alvembide „halvemini“, ennembide „varem“.  Põhiline osa Kanepi murrakust võib põgusal tutvumisel jätta vanapärase mulje. Võru keelele igiomaseid jooni tuleb ette selleski,  näiteks: 

1. sõnaalgulise h püsi: halv „halb“, hirmutama, „haarama“, härg, häotama „hävitama“;

2. järgsilpide o on säilinud: pino „püstroigastest suveköök“, talolõ „tallu“, koton „kodus“, elokõrd „elamine“;

3. on toimunud algsete sõnalõpuliste k, t ja h arenemine katkehäälikuks: rossõq (os. rossõt), latsõq (m.os. latsi), terveq (os. tervet). Ainult hoogsas tervituses võis kord kuulda ka h-list vormi: teret-tereh (varasem terveh). Kuid põhjalikumal uurimisel pakuvad huvi mitmed Tartu murde ja põhjaeesti keskmurde mõjul tekkinud eriarengud ja muutused.  

Osa Kanepi kihelkonna mõisaid kuulus eri aegadel Tiesenhausenitele ja Ungern-Sternbergidele, kellel oli maavaldusi ka Tartu murdealal Rannus ja Puhjas. Ilmselt oli vahel tarvis tööväge tuua ka Tartumaa mõisatest. Tartumaalaste rohkearvulisest sissevedamisest annavad tunnistust niisugused keelelised arengud, mis on tuntud ainult Kanepi murrakus.
Tartu murdes on lõpukao (vokaali kadumine sõna lüpust) tagajärjel mõnede a-tüveliste nimisõnade v muutunud u-ks, esivokaalseis sõnus i-ks, niisiis latva > ladv >ladu „latv“, lõtva > lõdv > lõdu „lõtv“, kesvä > kesv > kesi „oder“. Kanepis on samalaadsetel juhtudel sõnalõpuliste vokaali kadumise korral tekkinud vahevokaal ehk švaa, seega latva > ladv > ladõv, samuti nagu atra > adr > adõr. Ja kui siis tartumaalased tõid kaasa sõnakujud ladu, lõdu, kesi võisid need kanepilastele tunduda nii veidrad, et uustulnukaid hakati matkima ja pilkama. Et ladu, lõdu ja kesiv olid matkijate meelest liialt nudid, lisati vokaalistunud v-le v, tekkis laduv, lõduv, kesiv. Hiljem näis see moodus nõnda meeldivat, et ka kõigis ader-tüüpi sõnades asendati senine švaa u-ga, eesvokaalseid sõnus i-g. Tõenäoliselt nõnda sündisid Kanepi häälikulised „pärlid“ adur „ader“, sõbur „sõber“, pudur „puder“, nõdur „nõder“, põdur „põder“, sõgul „sõel“, nõgul „nõel“, vagul „vagel“, nagul „nael“, vedur „vedru“, tedir „teder“.  

Esinemus paistab olevat saareline. Samades paikkondades, kus laduv, adur, võib tähele panna teisigi Tartu murde jooni. Ilmselt on seal tartumaalaste arv olnud suurem, seetõttu mõjustamisvõimalusi enam. Nendes külades, kus kasutusel ladõv, adõr, kesev, teder, on murdekeel vabapärasem.