Menu
Frontpage Slideshow | Copyright © 2006-2015 JoomlaWorks Ltd.

Mererüüvlijutt nummõr 2

 

 

Kõgõpäält piässi alustama säält, mille ma seod juttu kirotama naksi. Ku ma olli koskil kümme aastakka vana, kirodi üte umavannudsõ tsuraga katõ pääle vihulehti pääle üte raamadu. Tuu sai 15 kopka iist õkvalt maaha müüdüs ja vaivalt, et tä koskilt inämb vällä ujos, et tedä lukõq saassi. Inne üts asi om tuust raamatust meelen – tegeläseq ollivaq mererüüvliq. Ma mõtli, et ei püvväki takastperrä vällä märkiq, et midä nuuq rüüvliq sääl raamatun teiväq, tuu om vast ilmvõimalda. Tii parõmb peris vahtsõ mererüüvliluu. Ütlemi, et seoga ma piä uma edimädse mererüüvliluu 25. juubõli är.

Lugu sis sääne. Elliväq kõrd Antsla liinan kolm miist, naidõ kõiki nimi oll´ Margus. Vahet tetti näide vahel nii, et ütte kutsuti Margus, tõist Marguss ja kolmandat Marguus. Kiräpildin ollivaq ja ommaq nä kõik edesi iks üttemuudu, seo tähendäs, et taan kirätükün kah. Margussõq ollivaq kõik kõvaq mõtõlusõ-meheq ja niisamatõ palgapäävä peräst tüüd vorpiq nä es viisiq. Tullivaq inne paar kõrda kuun kokko ja arutivaq ilma-asju, et lõpus määndsegi suurõ as´aga maha saiaq. Ütspäiv, ku nä jälki kolmõkõistõ kuun istsõvaq, ütel´ Margus, et täl tull´ üts kuldaväärt mõtõq pähäq. Margus tahtsõ joba küssüq, et määne tuu mõtõq om, a Margus jõudsõ timäst ette ja ütel´ Margussõlõ, et tuud timä ei usuq, hõpõt ja kulda mi maal joht ei lövvüq. Margussõ nägu läts´ tuu pääle häste klaaris. Vot, mille miiq ei olõq kulda saanu! Olõmi igiaig elänü süväl sisemaal, kuivamaaroti, olõ-i joht merd kündnü, inne maad harinu, ja joba är harinu, et hõpõt ja kulda mi maal ei lövvüq. A ku maa päält kulda ei lövväq, arvadaq, et kuld sis hoobistükün meren hinnäst käkk. Kae, kos ütel´! Ja sis tull´ Margussõlõ miilde, et oll´ jo päiv varramb nännü televussõrist filmi, kos mererüüvliq tsuklõsõq kulla seen, ja ku telekast midägi nättü, sis tuu om teedäki kimmäs fakt, telekast ei tohissi määnestki võlssi ja häüssä tullaq, selle et telekas om tarku inemiisi tettü riist. Niisis merd rüüvmä! A kost sa mere kätte saat, ku tuu jääs satu miile taadõ. Margus ütel´, et tulõ buss kaapõrdaq ja tuuga minnäq. Margus oll´ külh vasta, et mererüüvlile kuiki buss ei klapiq, piäs vähämbalt õhulaiva kaema, ku maad müüdä ei kannadaq seilädäq. A Margus tugõsi Margust ja nii mintigi bussi rüüvmä. A tuu näil kuiki vällä es palaq, selle et Antsla bussijuhiq kitseväq ku ütest suust, et näide buss ei olõq mereni sõitmisõs mõtõld, hää ku Võroni vällä vidä. A sis tull´ Margussõlõ hää helksä mõtõq pähäq – kaapõrdami kõgõpäält Võrolõ ja sis kaemi edesi, vast säält iks mõnõ kimmämbä bussi löüd. Lätsiväq bussijaama, a näil es viäq tuun mõttõn, et buss jäigi rüüvmäldäq, selle et bussijuht trehväs´ ka Margus olõma ja vei muidoki kolm Margust massulda Võrolõ. Jõuti Võrolõ, mererüüvliq küsseväq joba maavalitsusõ maja man maaha, astsõvaq tsipa ja kaivaq, et hääd kätt uulidsa otsan vaht määnegi suurõmb vesi vasta. Näid õkvalt kissõ vii poolõ. Vastatulõjalt küsti, om tuu sääl iks meri. „Mii jaos iks om tuu meri,“ ütel´ vastatulõja. Rüüvliq saivaq väega rõõmsas, juussõvaq „mere“ manuq, mis muidoki oll´ üts tsillukõnõ järv, ja topsõvaq tuu kotti. Naksivaq Antslalõ sõitmisõs bussi otsma, tull´ näile jälki üts tõnõ vastatulõja vasta. Tuu küsse, et mille teil kott nii punnin om. Margus kitse, et nä ommaq nüüt kõvaq mererüüvliq ja tan kotin omgi näil meri. Margus timä kõrval kutsõ vastatulõjat, et vast tä taht rüüvliile orjas tullaq, näil vaia merest kulda vällä sõgludaq. „Meri kotin!“ mühäs´ vastatulõja. „Taa mula pankõq küll õkvalt sinnäsamutsõlõ tagasi, kost taa tull´!“ „Kaeq esiq perrä!“ sai Margus vihatsõs ja paot´ kotisuud, et uskmaldaq mehele näüdädäq, et nä joht ei võlsiq. „Meri“ tarvit´ tuud är, kohisi kotist vällä ja pistse plagama. Rüüvliq muiduki takan, a egäs järv ka ull es olõq, libisi liinast vällä ja käkse hinnäst Munamäe taadõ är. Tuuvasta rüüvliq ollivaq külh ulliq, käändseväq pääle raudtiid hüäle poolõ är ja es jääq pedämä innemb ku Valgan, kos nä ommaq täämbädseni pääväni, ku naid riigikokku ei olõq valitu. Järv sai pia jälki rahuligult liina tullaq, inne umma sängü pugõmist käve viil maavalitsusõn ja lassõ hindäle vahtsõ nime pandaq. Tälle oll´ nakanu kummitama tuu ütelüs, et „taa mula“, mis oll´ tälle tuuvõrra armsamb, et oll´ timä rüüvliide käest är pästnü. Innembide oll´ järve nimi Jüri olnu, a tuu järvele es miildüq, selle et tõsõq järveq narsõvaq tedä ja ütliväq, et tä om Jüri Järvet.

Taa oll´ no mu vahtsõmb mererüüvlijutt. A või ollaq keski tiid, määne tuu edimäne võinu ollaq? Tä sis võissi mu iist tuu kirja pandaq, ma annassi hää meelega uma poolõ kõigist õiguisist ja tasudõst kah timäle, mullõ avitas tiidmisest, et ma olõ teedäq saanu.

 

 

"Mu meelest Võromaa inemise omma kuigi lämmämbä ja helgembä inemise. Kuis nä mõistva naarda! Näil om sääne esieräline heng, midägi om õhun ja inemiisin. Tiiä-i, kas tuu tulõ maast vai ei tiiä millest".Kaplinski Jaan
“Ma ei osanud kooli minnes veel lugeda ja kuna kodus rääkisime Võru murret, pidin esimesena ära õppima võõrkeele. Kui töövihikus oli koera pilt ja ma kirjutasin sinna “pini”, siis õpetaja tõmbas selle maha – valesti tehtud.” Kunnasõ Leo
"Mul ommavaq mõnõq sõbraq, kinkaga ma ei olõq elon vast üttegi kõrda riigikeelen kõnõlnu ja noidõ sõpruga om väega lihtsa kuun ilmaasju arotaq." Padari Ivar