Läti Henriku Liivimaa kroonika on ainuke teos, kust võiks leida andmeid ka võrumaalaste kaugete esivanemate kohta. Kahjuks me sealt sõnaselget vastust oma küsimustele ei saa. Henriku tsitaat 1220. aastast teatab: „Samuti läks ka lätlaste preester Ugandisse ja tuli Walgatabalwesse Pihkva pool ning ristimise sakramendi pühitsemisega kõige äärmistes külakestes avas neile ristiusu ja, viinud ristimise lõpule, pöördus Liivimaale tagasi.“ Lausekatkend „läks endine lätlaste preester Ugandisse ja tuli Walgatabalwesse...“ lubab oletada, et Ugandi ja Walgatabalwe (Valgepalu) olid kaks eri paikkonda, mis teineteisega kuigi tihedalt seotud ei olnud. Järelikult toimus ristimine praeguses Vahtsõliina kihelkonnas Noodasjärve lähedal Noodaskülas ja Sookülas. Küllap võis tegemist olla nüüdsete võurkeste kaugete esivanematega, kes nimetasid end tollal maarahvaks ja  oma kõnepruuki maakeeleks.

Nähtavasti mõned ajaloohuvilised on saanud Läti Henriku tsitaadist aru teisiti ja püüavad venitada kunagise Ugandi piiri Pihkvani välja. Ugandi nimi on muutunud nii ihaldusväärseks, et mõned noored on teinud ettepaneku võru keele asemel kasutusel võtta ugandi keel. Ugandi on saanud oma nime Vana-Otepääl asuvalt Uandimäelt (muistne Ugandimäki), see oli siis tolle paikkonna looduslik nimetus. Aga mispoolest Võru halvem on? Olen sama meelt Raimo Pullatiga, et Võro on jõe nimi. Meid toetab Võru esimese ehitusplaani joonestaja maamõõtja Bohmi saksakeelne nimekirjutus Vorro. Tol ajal meil ju õ tähte olemas ei olnud, sakslased kasutasid selle asemle enamasti o-d või a-d. Nagu mägestikujõed ikka, võis Võru jõgi olla võrengurikas. Võrõng tähendab hauakohta jões. Et kõik pikad sõnad sagedasel kasutamisel lühenevad, asendus Võrõ teine õ lihtsalt hellitussufiksi o-ga, saadi Võro. Minu meelest on Võro aus kohalik nimi. Ega jõgi süüdi ole, et nime laialdsasem kasutuselevõtt toimus nõnda hilja, ju siis varem ei olnud selleks vajadust. Rahvatraditsiooni silams pidades pidi Põlva muiste olema praeguse Võrumaa kõige jõukam ala, aga ega Põlva või mitmel pool esinev Kirepi polnuks maakonnanimena vastuvõetavam. 

Juba eespool kerkis esile võrukeste kaugete esivanemate asukoha küsimus. Murrakute arengu jälgimisel on jäänud mulje, et võrukeste asuala ei ole muutunud. Keeles on säilinud palju arhailisi jooni, keele arengut on kujundanud ka rohked võõrmõjud.