Menu
Frontpage Slideshow | Copyright © 2006-2015 JoomlaWorks Ltd.

Läänerühm (läteq: H. Keem "Võru keel")

Võru keele läänerühma kuuluvad Karula ja Urvaste. Nendes paikkondades on arhailise võru keele alahoiutingimused olnud kõige viletsamad.

KARULA. Sõjad on seda kihelkonda sageli laastanud. Korduvalt tühjaks jäänud taludesse on asunud järjest uustulnukaid Lätist ja Lääne-Eestist. Nagu sellistel puhkudes ikka, asub  valitsevale kohale segakeel oma eriarengutega. Karulas äratavad tähelepanu muutevormide topeltlõpud, nagu ollisi „oli“, tullisi „tuli“, avitisi „aitas“, võttisi „võttis“, tõstisi „ tõstis“, puskisi „kaevas sarvedega“, sünnitisi „sünnitas“, sõitisi „sõitis“. Sisseütleva he-lõpu funktsiooni täidab alaleütleva lõpp –le: kerikumõisalõ „kirikumõisa“, uhmrõlõ „uhmrisse“, Karulalõ „Karulasse“, ka adverbides: ilusalõ „ilusti“, oolõtulõ „hooletult“; seesütleva n asemel l: kotul „kodus“, sälläl „seljas“, sängül „voodis“, siäl „seas“, tarõl „toas“, kaemal „vaatamas“, ütel kuul „üheskoos“. Omamoodi vaheldust pakuvad ka kõni- ja nani-lõpud: nöörikõni „nöörike“, totukõni „tutikene“, poiskõni „poisike“, sõnnikõni „oinake“, voonakõni „talleke“, tõni „teine“, pernani „perenaine“, nani „naine“.

URVASTE. Ka Urvaste on segaala. Seal on keelelisi muutusi aidanud soodustada mõisnikud, kellel mõisaid erinevatel murrakualadel. Urvaste kihelkonna keskel paiknes Vaabina vald, mis omal ajal kuulus Vaabina mõisale. Võrreldes Võrumaa idapoolsete murrakutega, tundub vaabinlaste keelepruuk uuepoolne. Võru keelele omast katkehäälikut kuuleb harvemini kui setodel ja vahtsõliinlastel. Enamasti esineb see lause lõpul, erilise rõhutamise korral ka lause keskel. Aga kõrisulghääliku assimileerumine järgneva sõna alguskonsonandiga on tavaline: ärl läts, „ära läks“, kasak kotun es käüq? „ kas sa kodus ei käinud“, kas tarrõ eit tulõq? „kas tuppa ei tule“. Ka algset sõnalõpulist h-d asendab katkehäälik: herneq (os. hernet), hoonõq (os. hoonõt), terveq (os. tervet). ht-listes momentaanverbides on h kadunud: naaratamma „naeratama“, haugatamma „haugatama“; h on kadunud ka us-lõpuliste nimisõnade vahelt, vahekohta paneme silbivahemärgi: tsora˛uss „sorin“, plagsa˛uss „plaksak“, rööga˛üss „röögatus“. Sisseütleva asemel kasutatakse järjekindlalt alaleütlevat, ja mitte üksnes Vaabinas, vaid ka naabervallas Linnamäel: läts kerikullõ, Võrulõ, isegi adverbides: opip paremballõ!, laula ilusallõ!

Nagu Tartu murdes, nii öeldakse Vaabinas: kosjaesä, karjamaa, kurjategijä, külleluu, vällän, naabervallas Linnamäel aga kośaesä, kaŕamaa, kuŕategijä, küleluu, välän. Samasugune s-, r- ja l-järgse j kadu nõrga astme vormides on omane kogu Urvaste murrakule, välja arvatud Vaabina. Huvitav on seegi, et Vaabinas seisab tegusõna järjekindlalt eitussõna järel: eit tulõq, ein näeq, Linnamäe vanimas kõnepruugis on verb võrupäraselt eitussõna ees: tulõ-õiq – tulõ-õijõq, näe-eiq – näe-eijeq. Nagu Tartu murdes, on nii Vaabinas kui ka Linnamäel teise silbi o muutunud u-ks: elu, kjagu „kägu“, illuss (pro elo, kjago, illoś), kuid sõnaalguline h on säilinud. Nähtavasti on selline olukord tekkinud väga ammu, sest kõik need erijooned on kinnistunud. Kogu rahvas kõneleb nõnda.

Teine selline saareke on Urvastes Koigu. Keel tundub seal Vaabinast veelgi uuepoolsem. Sõnaalguline h puudub täiesti. Pikemate sõnade lõpul kõrgisulghäälikut ei hääldata, aga katkehääliku lausefoneetiline aassimilatsioon näikse olevat harjumuspärane. Kasutusel on Tartu murdele omana de-lõpuline sisseütlev: läts Antsladõ, kerikudõ „kirikusse“, taivadõ „taevasse“, ka adverbides: kõvõmbidõ „kõvemini“, innembide „rutem“, ülekaalus on hiline se-minevik: tiä lõiksõ „lõikus“, murdsõ „murdis“, andsõ „andis“. Koiguski on teise silbi o muutunud u-ks: talu, manuq „juurde“, elu, kodu. Kõigest hoolimata on tegemist võru keelega – koartikulatsioonitavad (häälikute vastastikune mõjutamislaad) on võrupärased. Ka Koigu alamurraku muutusi tuleb pidada ammusteks. Kõik murdejooned on kinnistunud. Koigu endiste karjamõisate Anne ja Truuta piirkondade vanimatel elanikel on samasugune kõnepruuk.

Tekib küsimus: miks ja millal need keelesaarekesed on tekkinud? Nagu eespoolgi mainitud, on meie murdekeele arengus küllaltki tähtsat osa mänginud mõisnikud. Nii Vaabina kui Koigu puhul tulevad arvesse Tiesenhausenid. Nendel oli mõisaid Tartumaal Puhja, Rannu ja Otepää kihelkonnas. Just Tisenhausenid näikse agaralt vahetanuvat talupoegi ühest paikkonnast teise. Võimalik, et sellist moodust kasutati sõnakuulmatute korralekutsumiseks, kuid Vaabinas võis tegemist olla ka valda tabanud suure õnnetusega, näiteks ikaldusest tingitud nälja või katkuga. Kõne alla võiks tulla Võrumaad laatanud suur näljahäda aastail 1601-1602. Paistab, et tartumaalasi on suuremal hulgal sisse veetud just Vaabinasse. Samale mõisnikule kuulunud Linnamäe valla kõnepruuk on säilitanud rohkem vanapäraseid jooni.

Et Vaabinas äratab tähelepanu alaeütleva ületaotlus, jääb paralleeliotsingutel mõte peatuma Tartu murde läänerühmale. Just Nõo, Puhja ja Rannu vanimal põlvkonnal on väliskohakäänded olnud suuresti au sees. Eakas keelejuhid ütlesid: läits tõesele talule, viidi tõesele küläle, läits Mikule, läits Kilele, sõit Tartule. Võrumaa põhja- ja idaosas on niisugustel juhtudel eelistatud sisseütlevat. Isegi sel juhul, kui talunime asemel pruugitakse perekonnanime, minnakse Vahtsõliinas Kiutsonihe – Kiutsonite pooole.

Tiesenhausenite käes oli Vaabinas 16. sajandil ja 17. sajandi algupoolel kuni Rootsi ajani. Samal ajal valitsesid Tiesenhausenid ka Koigus. Keele põhjal otsustades jääb mulje, et Koiku on sisse veetud peamiselt Otepää inimesi.

Peale Vaabina ja Koigu pakuvad Urvaste kihelkonnas tõsist huvi endine Vana-Antsla ja Vahtsõ-Antsla. Mõlemas on rohkesti Karula ja Sangaste murdejooni, näiteks järgsilpides a asemel e või õ: mineme, lapjugõ „labidaga“, agandõgõ, mine- ja line-sufiksite i on muutunud e-ks: vakmene „vatkumine“, iitümene „ehmatamine“, liinalene „linnaskäia“, virmalene; kohati kasutatakse seesütleva funktsioonis alaütlevat: käve sannal, ol’l mõtsal, saiś nukal (pro sannan, mõtsan, nukan). Samas piirkonnas võib kuulda sisseütleva asemel alaleütlevat: läts Vanamõisalõ, läts Urvastõlõ, minep põrgulõ, sai taivalõ, kuid mõned talud eemal võib vanima põlvkonna kõnes tähele panna vanapärast he-lõpulist sisseütlevat: tsagimõhe „künasse“, süämehe „sõdameese“, mõisahe ja läänepoolsele Võru keelepruugile omast n-lõpulist seesütlevat: mõisan, uhmrõn, öüssen esikus. Sõnaalguline h on enamasti kadunud, teise silbi o on muutunud u-ks.

Ajalooandmetest ei selgu, millal ja kuidas Karula kihelkonna idapoolne osa sattus Urvate kihelkonda kuuuluva Vana-Antsla mõisa ja valla alla. Igatahes 1669. aastal loeti Karula kiriku liikmete hulka 33 Antsla talupoega, 18. sajandil olid need talud märgitud Vana-Antsla Jauga-nimelise karjamõisa järgi. Karjamõisat polnud enam olemas, maa oli jagatud talupoegadele. Nähtavasti oli Jauga varem iseseisv Karula kihelkonna mõis, kuid hiljem läinud Vana-Antslaga ühise omaniku kätte.

Vana-Antsla ja Vahtsõ-Antsla on 17. sajandi teisest poolest alates olnud Löwensternide oma. 18. sajandil omandasid and lisaks Antsla mõisatele ostu teel Sangaste kihelkonnnast Kuigatsi, Pirngi, Soontaga ja Vaalu. Teatavasti on Sangaste ja Karula murrakutel ühiseid jooni. Võimalik, et Antsla mõisatesse on tööjõudu toodud ka Sangastest. Paratamatult jätab Vana-Antsla ja Vahtsõ-Antsla rahva kõnepruuk üsna segase mulje, kohati on ülekaalus Karula-Sangaste erijooned, kohati Urvaste omad. Keele poolest näikse Urvate alamurrakutest kõige vanapärasemad olevat Kärgula ja Sõmerpalu. Isegi võru keelele tunnuslik teise silbi o on seal säilinud, muudest võrupärasustest rääkimata.

"Mu meelest Võromaa inemise omma kuigi lämmämbä ja helgembä inemise. Kuis nä mõistva naarda! Näil om sääne esieräline heng, midägi om õhun ja inemiisin. Tiiä-i, kas tuu tulõ maast vai ei tiiä millest".Kaplinski Jaan
“Ma ei osanud kooli minnes veel lugeda ja kuna kodus rääkisime Võru murret, pidin esimesena ära õppima võõrkeele. Kui töövihikus oli koera pilt ja ma kirjutasin sinna “pini”, siis õpetaja tõmbas selle maha – valesti tehtud.” Kunnasõ Leo
"Mul ommavaq mõnõq sõbraq, kinkaga ma ei olõq elon vast üttegi kõrda riigikeelen kõnõlnu ja noidõ sõpruga om väega lihtsa kuun ilmaasju arotaq." Padari Ivar