Menu

Koolinkäük

Ma es olõq väega hää pääga opilanõ. Elläv lats, opminõ läts´ tõnõkõrd väega vaivalidsõlt. Om meelen, et edimäidsin klassõn sai peris pall´o vihkõ pisaridõga läbi leotõdus ja nii är tsurgitus. Papa oll´ harit miis, timäl oll´ säidse klassi küläkuuli lõpõtõt ja uman koton timä lundõrusõl kassuq es lupaq. Ikk es avidaq kõrdagiq, koolitüü tull´ kasvai sunniviisilidselt är tetäq.

Kats vanaesä tarka ütelüst ommaq meelen. Edimäne om: tsirkusõn pandas ulliq kahruq kah tandsma ni pilli lüümä. Ja tõnõ om: ku oppiq ei viisiq ja ullis jäät ni ildampa ammõtit ei opiq, saa sust sibi vai lapjumiis. Ku ma küsse, midä tuu sibi tege, porisi papa, et ärku ma opku, et sõs näkev ma ütspäiv esiq.

Kõrd oll´ kõva. Ku tulli kodo katõ või märküsegaq – tuud juhtu külh harva, a õks – sõs sai nuudigaq üle kühmä. Papal oll´ sääne kumminuut, üte kõrra tõmmas´, a sinidse juti jätt´ perrä. Egaq maq tuud lüümist es pelgäq, tuu tsähvägu kannadi vällä! A papal oll´ süä väega haigõ, täl oll´ kolm infarkti sällä takan. Ku tä minnu nuhklõma pidi, läts´ tä esiq nii närvi, et jälq oll´ kuran käsivarrõn halu ja validoolitablett keele all.

Sõs ma opsõ, hirmugaq. Esiq opsõ, hirmun, et ku ma vanalõesäle süämehallu tii, koolõs tä mu peräst ärq. Ku päivikun saisõ kats, läts´ tii koolist kodo õks väega pikäle. Kuul es olõq joht lähkül, tulli bussi päält maaha, kõndsõ tassakõistõ, saisõ tii pääl, a õks tundu, et tuu halv hetk, ku ma papalõ päivikut näütämä piä, tulõ liiga kipõstõ kätte…

Tuud, et tä är koolõs, pelässi ma nii kõvva, et opminõ läts´ ülesmäke ja päivikun saisiq inämbüsen nelläq-viieq... Ku papa päivikut kaiõ, oll´ täl hää miil ja sõs ma mõtli, et näet, seo nellä vai seo viie peräst eläs tä jäl veidükese kavvõmb.

Kõrd astsõ ma koolibussi päält maaha, mamma oll´ vasta tulnuq. Õkvalt näi äräq, et miäkit om vallalõ, mamma oll´ näost är sadanuq... Ma niguq tiidse, a küssüq es julguq. Saisõmiq niimuudu minodi vai paar, sõs mamma pühkse silmi, silest´ mul pääd ja ütel´, et papat ei olõq inämp...

Terveq mu väiku maailm juussõ kokko… Ma olli ju pruuvnuq, ma olli viimätsel aol õnnõ häid hindit kodo toonuq ja õks... Sõs mamma ütel´, et egas papa viil periselt koolnuq ei olõq, a nelläs infarkt ja om haigõmajan ja tohtriq suurõmbat luutust ei annaq...

Mul nakas´ kergemb ja nakassi naarma. Mamma tõmmas´ kõvastõ käest ja tõrõl´, et ei olõq sündsä säändsel aol niimuudu… A ma õnnõ naarsõ, selle, et mul oll´ päivikun kats viit ja kitüs päälekiq. Es olõq kuigimuudu võimalik, et ku ma naid papalõ näütä, et ta sõs õkvalt praavuma ei nakassi. Järgmine päiv mamma minnu kuuli es käsütäq, lätsimiq kuun haigõmajja.

Papa oll´ meelemõistusõl, ma litsõ tälle päivigu nõna alaq, sõs tä naarat´ ja pitsit´ mul nõrgalt kätt. Perän arstiq ja mamma arodiq, et om imeq külh, et miis infarkti üle elli. A maq tiidse, kuis as´aq tegeligult olliq. Ma lihtsäle opsõ tä terves!

Uma poiskõnõ käü parhillaq tõsõn klassin. Elläv lats, opminõ lätt tõnõkõrd väega vaivalidsõlt. Timä silmäviigaq sai edimädsen klassin kah peris pall´o vihkõ läbi leotõdus ja nii är tsurgitus. Kumminuuti meil koton ei olõq, mu lats ei piäq mu süäme peräst kah opma. Tä tiid väega häste, et maq määndsegiq katõ vai märküse peräst maaha küll lõpõ-õiq. Klassijuhataja ei olõq külh inämp jumala staatusõn, katõmiihist ja märküsemiihist om aig kangõlasõq tennüq. A opminõ lätt iks edesi ja kuis sõs inemiselatskiq raamadutarkust manoq ei võtaq, ku tsirkusõn ulliq kahruq kah tandsma ja pilli lüümä pandas.

Tuu papa tarkusõ olõ tälle küll edesi kõnõlnuq, et ku oppiq ei viisiq ja ullis jäät ja ildampa ammõtit ei opiq, saa sust sibi. Ku timä küsse, pall´o sibi tiin, ma paksõ umbkaudu nellä nika ku viit tuhandõt kruuni kuun. Tuu oll´ poiskõsõ meelest väega hää raha. Issi, a pall´o saq uma kiränigutüügaq teenit, tull´ järgmine küsümüs... Neli nika ku viis tuhat, ütli vasta tahtmist ausalõ ja sõs poiss trüüste, et mõni sibi saa kimmähe minust viil veidemb kah.

Mul oll´ kuuli kuus kilomiitret, poisil om parhillaq 300 miitret. Tä või tuud lühkeist maad tõnõkõrd kolm tunni kah tullaq. Sõs ma tiiä, et päivikun om kats vai märküs... Ütskõrd rehkendüst oppin oll´ tä joba nõun alaq andma. Issi, ma ei piäkiq inämp kuuli minemä, ku üts sibi tiin kuun 5000, sõs katõ pääle om meil 10000, tuugaq saamiq vast kuigimuudu toimõ?

Eks mi õks saamiq, olli kimmäs. Egäl aol om tuu koolinkäügigaq toimõ saad...

"Mu meelest Võromaa inemise omma kuigi lämmämbä ja helgembä inemise. Kuis nä mõistva naarda! Näil om sääne esieräline heng, midägi om õhun ja inemiisin. Tiiä-i, kas tuu tulõ maast vai ei tiiä millest".Kaplinski Jaan
“Ma ei osanud kooli minnes veel lugeda ja kuna kodus rääkisime Võru murret, pidin esimesena ära õppima võõrkeele. Kui töövihikus oli koera pilt ja ma kirjutasin sinna “pini”, siis õpetaja tõmbas selle maha – valesti tehtud.” Kunnasõ Leo
"Mul ommavaq mõnõq sõbraq, kinkaga ma ei olõq elon vast üttegi kõrda riigikeelen kõnõlnu ja noidõ sõpruga om väega lihtsa kuun ilmaasju arotaq." Padari Ivar