Menu
Frontpage Slideshow | Copyright © 2006-2015 JoomlaWorks Ltd.

Essee

Võru keel ja meel kui Võrumaa tähtsaimad arengutegurid (Võrumaa visioonikonkurss 2005)

Raivo Kelp

Võru maakonnal on miski, mida teistel maakondadel ei ole – nimelt võru keel ehk oma keel. See tasapisi hääbuv keel, mis järjest enam anglitseeruvas maailmas tundub esmapilgul mõttetu, kätkeb endas vägagi suurt arengupotentsiaali. Võru keele arengupotentsiaal avaldub väga mitmeplaaniliselt, millest mõned on väga otsesed nagu näiteks võimalus muuta oma maakonda atraktiivsemaks eesti turistidele, kuid võru keele kasulikkus võib ka avalduda palju kaudsemalt, näiteks võib olla võimalus lüüa kaasa võrukeelse kultuuri tõusus selleks teguriks miks noor andekas inimene võib otsustada peale kõrgkooli oma eluteed jätkata Võrus, kuna mujal Eestis tal sellist võimalust ei oleks. Lisaks annab võrukeelne kultuur võimaluse distantseeruda olulisel määral Võru ja Võrumaa  kui provintsi käsitlusest. Võru muutub võrukeelses maailmas ise keskuseks, mis aitab muuta võrokeste mõttemaailma enesekindlamaks ja väärikamaks. (edasi lugemiseks vajuta ESSEE peale)

Võru keele ja võrukeelse kultuuri arendamise mõju võrokestele

 

Mingi piirkonna arenguvõimaluste realiseerimise eeltingimuseks on alati inimesed. Ning tänapäeval ikkagi üldjuhul kõrgharidusega inimesed. Kuid just nende kõrgharidusega inimeste vähesus ongi Võrumaa üheks suuremaks probleemiks. Võrumaalt muudesse linnadesse kõrgharidust omandama läinud noored ei tule tagasi. Põhjused, miks ei tulda tagasi on mõistetavad – mujal on paremad (eelkõige loomulikult Tartus ja Tallinnas) töö-, palga-, ja meelelahutusvõimalused. Ning loomulikult tundub ebaloogiline, et Võrumaa oma arengus Eesti suurtele tõmbekeskustele järele jõuab, sest ega siis Tartu ja Tallinn ei seisa oma arengus ühe koha peal. Ratsionaalselt kaalutledes ei olegi võimalik, et suur osa kõrgharidusega noori võiksid eelistada oma kodumaakonda tulevase elukohana. Järelikult saaks selliseks tagasimeelitamise teguriks või tõmbejõuks olla midagi irratsionaalset. Selleks irratsionaalseks teguriks saaks olla tugev regionaalne identiteet. Tugev regionaalne identiteet oleks selleks teguriks mille tõttu noor kõrgeltharitud inimene võiks eelistada oma tulevase elukohana ikkagi Võrumaad hoolimata tema kesisematest sotsiaalmajanduslikest ja kultuurilistest tingimustest. Kui tsiteerida majandusgeograafi  Garri Raagmaad, siis regionaalne identiteet ja natsionalism on olnud ajaloo jooksul ühed kõige võimsamad inimeste mobiliseerimise vahendid. Kuid väga tugev Võrumaa identiteet saab põhineda vaid võru keelel. Lisaks annab järjest laienev võru keele ja kultuuri arendamine ka järjest rohkematele inimestele võimaluse selles protsessis kaasa lüüa. Näiteks võib toitlustuskoha omanik lasta oma menüü tõlkida võru keelde andes sellega panuse võru keele kasutusala laiendamisse. Selline võimalus osa võtta omakeelse kultuuri ärkamise protsessist ehk millestki suurest, on kindlasti see miski, mida mujal ei ole võimalik kogeda ning võib meelitada andekaid noori siduma oma tulevikku Võrumaaga. Ja mida enam tõusevad palgad, seda suuremaks muutub inimeste vajadus oma töö ja tegutsemisega saavutada ka midagi muud kui toidupoe- ja liisinguarvete maksmiseks rahaliste vahendite teenimine.
 

Võru keele ja kultuuri arendamise mõju teistele eestlastele

Võrumaa majanduslik areng sõltub väga palju siseturismist. Siseturism Võrumaale sõltub omakorda väga palju sellest, kui atraktiivseks peavad eestlased turismi sihtkohana Võrumaad. Võrumaa tugevuseks on seni olnud, kui lugeda ka teatud kodulehekülgi internetis, ilus loodus ja head sportimisvõimalused. Võru ja Võrumaa reklaamimisel on seni kasutamata jäänud võru keele ja võrukeelse kultuuri tegur. Selleks on loomulikult ka oma suur põhjus – nimelt pole ju senini midagi reklaamida õieti, kuna avalikus ruumis esineb võru keelt väga vähe. Käesoleval hetkel peaks autori teada ainult paaris toitlustuskohas olema võrukeelne menüü ning mõni üksik pood võrukeelse nimega.

Võru keel ja võrukeelne kultuur võiksid olla samatähtsad Võrumaa atraktiivsustegurid nagu ilus loodus või head sportimisvõimalused. Konkreetsemalt rääkides võiks näiteks Võru linn eesti turistidele olla palju suurem vaatamisväärsus, kui linnaruumis oleks võimalik palju rohkem leida/avastada võrukeelseid poesilte ja muid teatiseid ning kuulutusi. Jalutuskäik Võru linnas võiks eesti turisti jaoks lisaks linna vaatamisväärsuste imetlemisele ka tähendada igasuguste siltide ja teatiste „veerimist”. Võru linna ning Võrumaad reklaamitakse tihti ka populaarsete ürituste kaudu. Nendel üritustel võiks kõlada ürituse juhtide suust võru keel, mis muudaks need üritused turistide jaoks huvitamaks. Oleks hea, kui eesti turistil tekiks Võrus või Võrumaal viibides tunne, et ta on sattunud teistsugusesse kultuuri- ja keele keskkonda. Mida tugevam see tunne oleks, seda suurem oleks eesti turistidel huvi külastada Võrumaad.

Võru keelest saaks tõenäoliselt Võrumaa kõige tuntum märk ehk identiteedi tunnus mujal Eestis. Võru keel annaks olulise panuse muude eestlaste senise ettekujutuse muutumisse Võrumaast ja ühes sellega võrokestest. Kui täna Võrumaa või Kagu-Eesti mainimisel tekib muudel eestlastel tihti kujutlus sellest piirkonnast kui ühest mahajäänud kandist, siis paratamatult laieneb see hinnang ka mingil määral võrokestele.  Võru keele ja kultuuri osatähtsuse suurenemine piirkonna arengus aitaks oluliselt tõsta selle piirkonna ning kohalike elanike mainet muu Eesti silmis. See tõstaks ka võrokeste eneseteadvust ning eneseväärikust, mis muudaks inimesi enesekindlamaks ning aktiivsemaks ehk aitaks neil muutuda rohkem ettevõtlikumaks ning oma kodukohta väärtustavamaks. On väga suur vahe inimese enesehinnangus kas omada ühiskonna silmis „separatisti” või „vaese maaka” imidzit.  

Provintsi ja keskuse olemus
 

Provintsi ja keskuse vastuolu võib defineerida ka kui enesekindluse ja alaväärsuse vastuolu. Keskuse elanik on selle tõttu, et tema elab keskuses, enesekindlam ning selle tõttu julgeb ka loovamalt ning originaalsemalt mõelda ning mis veelgi tähtsam - ka oma ideid loovamalt ja originaalsemalt teostada. Provintsi elanikul seetõttu, et tema elab provintsis, sellist enesekindlust ei ole (kui rääkida üldkeskmisest). Ehkki provintslasele on omane naeruvääristada keskuse elanikke ehk siis konkreetsel juhul Tallinna või teiste suuremate linnade inimesi, peitub selle naeruvääristamise taga ka omajagu ebakindlust ja alaväärsust oma provintslase staatuse pärast. Selline ebakindlus pärsib aga reaalses elus originaalsete ideede ellu viimist. Provintslane teeb väga palju selleks, et ka temal või tema piirkonnas oleks asjad nii nagu keskuses, saamata aru, et kui palju ta ka ei püüaks, keskusele järgi ei jõua ta päriselt kunagi ning püüd olla nagu keskuses ning omamoodi olemise ja omamoodi asjade tegemise kartmine ongi need tegurid, mis teevad temast provintslase. 
 

Eesti mastaabis on Võrumaa loomulikult majanduslikult ja geograafiliselt provints ning veel täpsemini väljendudes kõige suurem provints. Mida teha selleks, et selline provintsi staatus defineerituna sotsiaalmajanduslikest ja kultuurilistest faktoritest ei muudaks Võrumaa inimesi ehk võrokesi vaimselt provintslasteks? Kuidas tõsta inimeste enesekindlust, mis aitaks neil mõelda ja tegutseda julgelt ja omapäraselt? Selleks on vaja provintsi elanikele anda võimalus tunda ennast keskuse elanikena. Võru linn on  lähtuvalt sellest, kui kaugel ta asub Tallinnast, üks kõige  provintslikumaid linnu Eestis. Kui Võru linn tahab tunda end keskusena, siis saab ta keskusena end tunda võrukeelse regiooni  keskusena ehk „võrokeste pealinnana”.  Samamoodi võivad end keskusena tunda Värska või Räpina püüdes olla keskuseks setu kultuurile. Selliseks keskuseks saab Võru olla vaid siis, kui ta ise tahab seda olla ning kui ta suudab tunnetada võru keelt rääkivat piirkonda (Võrumaa, Põlvamaa ning Ida-Valgamaa mõned vallad) ühtse piirkonnana. Kui julgetaks tunnistada,  et me ei ole nagu teised eestlased, vaid et me oleme võrukeelsed eestlased. Tugev võrokese identiteet on selleks võimaluseks võrokesele, mis lubab tal ennast Eestis määratleda provintsi – keskuse suhtes ka kuidagi teisiti kui provintslasena ning tänu sellele olla enesekindlam ning mõtelda originaalsemalt. 
 

Kui võrrelda võrokest ja mõnda muud eestlast, siis essee autori arvates peitub kõige suurem erinevus vaimukuse määras. Võroke on oma maailmatajult oluliselt vaimukam kui „päriseestlane”. On ju raske ettekujutada, et keegi ilma võrukeelse taustata võiks nii vaimukaid luuletusi kirjutada kui Contra. Essee autorile on ajakirjandusest meelde jäänud ka näiteks ühe pulmavana kommentaar oma töö kohta. Nimelt väitis pulmavana, et eesti keeles on nalja teha raskem kui võru keeles ning et võru keeles ongi juba jutt ise naljakas lihtsalt selle pärast, et ta on võru keeles. Võrokeste vaimukast meelelaadist võiks tuua ka näitena ühe Saaremaa turismitalu omaniku kommentaari, kus ta väitis, et Võrumaa turismitalunduse seis on Saaremaa omast parem ning konkreetse paremusena tõi ta välja igasuguste imeatraktsioonide kasutamise Võrumaa turismitaludes, et rohkem turiste kohale meelitada.
 

Selleks, et võrokesed julgeksid rohkem teha asju omamoodi ehk vaimukamalt kui eestlased, on vaja igati edendada võru keelt ning võrukeelset kultuuri, et muututaks võrokeseks olemises julgemaks ning et selline vaimukas maailmataju kaotsi ei läheks. Julgus mõelda ja tegutseda originaalselt on ühe piirkonna kõige olulisemaid arengupotentsiaale. Ilma omapärase keele- ja meelelaadita oleks Võrumaa areng oluliselt raskendatud tulevikus.

 

 

"Mu meelest Võromaa inemise omma kuigi lämmämbä ja helgembä inemise. Kuis nä mõistva naarda! Näil om sääne esieräline heng, midägi om õhun ja inemiisin. Tiiä-i, kas tuu tulõ maast vai ei tiiä millest".Kaplinski Jaan
“Ma ei osanud kooli minnes veel lugeda ja kuna kodus rääkisime Võru murret, pidin esimesena ära õppima võõrkeele. Kui töövihikus oli koera pilt ja ma kirjutasin sinna “pini”, siis õpetaja tõmbas selle maha – valesti tehtud.” Kunnasõ Leo
"Mul ommavaq mõnõq sõbraq, kinkaga ma ei olõq elon vast üttegi kõrda riigikeelen kõnõlnu ja noidõ sõpruga om väega lihtsa kuun ilmaasju arotaq." Padari Ivar